Foto: Pexels
Aju arengu uurimine on viinud meid mõistmiseni, et kogemused, mida lapsed saavad sündides — ja isegi sünnieelselt — mõjutavad elukestvaid edukaid tulemusi. Laste arengut uuriv ja analüüsiv teadus on Harvardi Ülikoolis jõudnud järeldusele, et need kolm põhimõtet aitavad lapsel kasvada võimekaks ja edukaks:

Hiljutised edusammud aju arengu uuringutes pakuvad meile enneolematut võimalust lahendada mõned ühiskonna jaoks kõige keerulisemad probleemid: alates koolitulemuste ja majandusliku stabiilsuse vaheliste erinevuste vähendamisest kuni kulukate ja elukestvate terviseprobleemide ärahoidmiseni. Mõistame nüüd, et kogemused, mida lapsed saavad sündides - ja isegi sünnieelselt - mõjutavad elukestvaid edukaid tulemusi. Mõistmisele lisaks omame ka uusi teadmisi selle kohta, mida täiskasvanutel on vaja vanematena ja õpetajatena nii endas kui lastes arendada. See teadmine loob viljaka pinnase, millele poliitikakujundajad ja kodanikuühiskonna juhid saavad kujundada ühise ja senisest tõhusama (alus)hariduse tegevuskava, aga võtta arvesse ka üldist sotsiaalpoliitikat kujundades.

Kolm väikelapse arengu jaoks üliolulist põhimõtet, mis aitavad tagada paremad tulemused nii õppimises kui edasises elus:

1. Toetage hoolivaid ja empaatilisi omavahelisi suhteid;

2. Tugevdage põhilisi eluoskusi (pehmeid oskusi, eneseregulatsiooni oskust);

3. Vähendage stressi allikaid.

Need kolm põhimõtet võiksid aidata suunata mistahes otsustajaid, kui nad planeerivad ja muudavad lastega seotud alusdokumente, poliitikat, tegevuskavasid. Esmatähtis on analüüsida: kuidas praegused süsteemid neid põhimõtteid toetavad? Mida saaks teha nende paremaks rakendamiseks? Millised tõkked takistavad nende tõhusamat kasutusele võtmist ühiskonnas või minu peres, ettevõttes?

Lisaks võivad need teadusele rajatud kujundamise põhimõtted panna poliitikakujundajad mõtlema erinevate tasandite peale, mis võiksid laste arengule paremaid tulemusi anda. Individuaalsel tasandil võib poliitika keskenduda nii laste kui ka täiskasvanute oskuste arendamisele; inimteenuste tasandil võiksid nad keskenduda tervete suhete olulisusele ning süsteemilisel või ühiskondlikul tasandil võib poliitika rõhutada kõikvõimalike stressiallikate vähendamist.

Teaduslik lähenemine põhimõtete taga

Teadlased on avastanud, et laste varased kogemused ja kasvukeskkond kujundavad mitte ainult nende aju arhitektuuri, vaid mõjutavad ka seda, kas, kuidas ja millal väljendatakse nende geenides sisalduvaid arengu juhiseid. Nii saavad väikelaste kogemused ja toitumine ning füüsiline ja keemiline keskkond "naha alla" ja mõjutavad laste elukestvat õpet, käitumist ning tervist - paremaks või halvemaks. Alates sünnist ja jätkates kogu elu, mõjutavad eeltoodud tingimused meie edukust, ambitsioone ja tulemusi.

Stressi aktiveerimise bioloogia selgitab, miks märkimisväärsed raskused või ohuseisund (nt väärkohtlemise, hooletuse või äärmise vaesuse tagajärjel) võivad põhjustada püsivaid füsioloogilisi ja/või käitumishäireid. Oluline on teada, et stress ei ole iseenesest halb: näiteks peavad lapsed tervisliku stressile reageerimise süsteemi väljatöötamiseks kogema kontrollitavas koguses stressi toetavate täiskasvanute juuresolekul. Kuid sagedased või ekstreemsed kogemused, mis põhjustavad liigset stressi, võivad olla kahjulikud laste arenevatele ajudele ja koormata hilisemas eas nende suutlikkust töös, peredes ja kogukondades produktiivselt osaleda. Õnneks on enamikul meist tugevad stressi kaitsekilbid toetavate hooldajate, perede ja sõprade näol. Stabiilsed ja hoolivad suhted varajastel eluaastatel aitavad kaitsta lapsi võimaliku kahju eest, mida liigne stress võib põhjustada, ning täiskasvanueas pakuvad nad puhverdusvõimet ja lootust, mis on vastupidavuse tagamiseks vajalik.

Oluliste ebaõnnestumiste kogemine varases elujärgus võib muuta meie keha süsteemid stressi suhtes vastuvõtlikumaks, millel on pikaajalised negatiivsed tagajärjed füüsilisele ja emotsionaalsele tervisele, haridusalastele saavutustele, majanduslikule edule, sotsiaalsetele suhetele ja üldisele heaolule. Täiskasvanute jaoks, kes on lapsepõlvest alates kogenud ebaõnne, võib täiskasvanuna kogetud ebaõnne lisaraskus, näiteks pikaajaline vaesus, koormata nende võimet pakkuda püsivaid, hoolivaid suhteid ja järjekindlalt vastata tänapäevase töökoha nõudmistele. Seetõttu on need teaduslikku tõendust omavad põhimõtted olulised väga paljude eluvaldkondade jaoks - alates traditsioonilistest lastega seotud valdkondadest, nagu pediaatria, alusharidus ning laste toitumine, kuni täiskasvanute valdkondadeni, näiteks sissetulekutoetus, tööhõive koolitus, kasuvanem koolitus, tervishoiuteenused ja eluase jne.

1. Empaatilised ja hoolivad suhted

Laste jaoks on hoolivatel suhetel täiskasvanutega topelt eelis, mis soodustab aju tervislikku arengut ja loob puhversüsteemi, mis on vajalik väga keerukate elukogemustega toime tulemiseks. Täiskasvanute jaoks suurendavad tervislikud suhted ka heaolu, pakkudes praktilist abi ja emotsionaalset tuge ning tugevdades lootust ja enesekindlust - kõik see on vajalik stressiolukordade üleelamiseks ja eneseregulatsiooni oskuste tugevdamiseks. Toetades täiskasvanute ja laste vahelist võrdset, hoolivat ja vastutustundlikku suhtlemist aitame kaasa emotsionaalselt stabiilsemate ja empaatilisemate täiskasvanute kasvamisele.

Aju on väga plastiline organ ja reageerib kõigele, eriti oluline on tugeva aju arhitektuuri loomisel tähelepanu pöörata varase lapseea kogemustele. Ka maja ehitamisel on ju oluline just tugeva vundamendi loomine.

Kuigi empaatilised ja teineteisest hoolivad suhted lapsepõlves loovad elukestva positiivse aluse, on need olulised kogu meie elu jooksul. Need aitavad täiskasvanutel stressiga paremini toime tulla, toetavad eneseregulatsiooni oskusi ja edendavad positiivset tulevikuväljavaadet hoolimata inimese vanusest. Seevastu paljude vaesuses elavate, (vaimse) tervise probleemide

käes vaevlevate või mõnuainete kuritarvitamise probleemidega tegelevate vanemate sotsiaalne isolatsioon võib põhjustada mitmeid negatiivseid kõrvalmõjusid. Riiklikud poliitikad ja sotsiaalhoolekande programmid, mis on spetsiaalselt loodud soodustamaks empaatilisi suhteid laste ja nende eest hoolitsejate vahel, toetavad tervislikku arengut ja parandavad laste tulemusi. Samuti on positiivsete muutuste edendamisel tõenäolisemad teenusepakkujad, kes kuulavad empaatiliselt, kohtlevad kliente lugupidavalt ja toetavad neid tuleviku kavandamisel.

2. Arendage eluks vajalikke sotsiaalseid oskusi

Me kõik vajame elu, töö ja suhete edukaks juhtimiseks oluliste esmatähtsate oskuste komplekti. Need põhivõimekused toetavad meie oskust keskenduda, eesmärkide poole püüelda ja neid saavutada, muutuvate olukordadega kohanemist ja impulsiivsele käitumisele vastu seismist. Nende oskustega ei sünni keegi; neid arendatakse aja jooksul teadliku juhendamise ja praktika kaudu. Poliitikad, mis aitavad lastel ja täiskasvanutel oma põhilisi sotsiaalseid oskusi tugevdada, on olulised mitte ainult õpilaste ja töötajate, vaid ka lapsevanemate edukuse tagamiseks.

Miks?

Teadlased nimetavad neid oskusi eneseregulatsiooniks. Nii nagu hõivatud lennuvälja lennujuhtimissüsteem haldab ohutult paljude lennukite saabumisi ja väljumisi mitmel rajal, vajab meie aju seda oskuste komplekti, et filtreerida tähelepanu hajutamist, tähtsustada ülesandeid, meelde jätta reegleid ja eesmärke ning kontrollida keha impulsse. Need oskused on õppimise ja arengu jaoks üliolulised. Samuti aitavad nad meil teha tervislikke valikuid enda ja oma pere jaoks.

Lapsed, kes seisavad silmitsi tõsiste raskustega, saavad neid oskusi arendada - ja täiskasvanud saavad neid tugevdada - kui poliitika, programmid ja kvalifitseeritud hooldajad või õpetajad loovad keskkonna, mis pakub nende arendamiseks sobilikku pinnast. Täiskasvanud saavad lapse enesejuhtimise oskuste arendamist hõlbustada rutiinide kehtestamise, sobiva sotsiaalse käitumise modelleerimise ning toetavate ja usaldusväärsete suhete loomise ja hoidmise kaudu. Lihtsalt öeldes, enda eeskuju kaudu. Teadus näitab, et aju kohaneb ja areneb pidevalt, seega on võimalik eneseregulatsioonioskust (nagu ka teisi oskusi) alati arendada.

Esimesel kolmel eluaastal õpib laps eluks vajalikke esmaseid oskusi ja oma füüsilisi vajadusi rahuldama, see on primitiivne ja vajalik algus. 3-5-aastased võidavad eneseregulatsiooni oskuste arendamisel tohutu kasu, kui harjutame neid üha enam olema paindlikud ja ennast juhtivad: seisma silmitsi kiusatustega ja saama aru, et igal nende teol on tagajärg.

Hilisema lapsepõlve ja noorukiea jooksul, koos õigete kogemuste ja toega, on meie ajud valmis ehitama keerulisemateks olukordadeks vajalikke oskusi - seisma vastu eakaaslaste survele, seadma pikaajalisi eesmärke ja plaane ning tegelema tulemuslikult ka paratamatute tagasilöökidega. Täiskasvanuna jätkame nende oskuste kasutamist oma majapidamiste haldamisel, tööl või ülikoolis tähtaegadest kinnipidamisel ja oma tuleviku strateegilisel kavandamisel. Ehkki nende oskuste arendamine on varases eas palju lihtsam, pole nende

arendamiseks kunagi liiga hilja. Isegi pärast meie 20ndaid eluaastaid saavad täiskasvanud õppida ja tugevdada oma oskusi, kuid nõrga alusvundamendi korral nõuab see palju suuremaid pingutusi ja eneseületust.

3. Vähenda stressi

Mitte kõik stress pole halb, kuid lakkamatu ja tugev stressiseisund, mis on miljonitele lastele ja peredele, kes kogevad sügavat vaesust, vägivalda, mõnuainete kuritarvitamist ja / või vaimuhaigusi tavaliseks elukeskkonnaks võib põhjustada pöördumatut kahju. Võimalike stressiallikate hulga vähendamine kaitseb lapsi otseselt (st nende stressireaktsioon vallandub harvemini ja võimsamalt) ja kaudselt (st täiskasvanud, kellest nad sõltuvad, suudavad neid paremini kaitsta ja toetada, hoides sellega ära kestva kahju). Iga ühiskonna eesmärgiks peab olema stressi vähendamine perede ja laste elus, et vanemad saaksid tagada lastele esmased vajadused ja luua positiivse kasvukeskkonna.

Miks?

Stressiseisund mõjutab aju ja meie käitumismustreid väga mitmel erineval viisil. Kui tunneme end ohustatuna, valmistab meie keha meid reageerima, suurendades südame löögisagedust, vererõhku ja stressihormoone (kortisooli). Kui stressi süsteemid aktiveeritakse hoolivate ja toetavate suhete keskkonnas, väheneb stressihormooni tootmine ja eneseregulatsiooni oskusi on võimalik taas paremini rakendada. Kui aga stressireaktsioon on äärmuslik ja pikaajaline - ja toetavad suhted pole kättesaadavad -, võib see mitu bioloogilist süsteemi üle koormata.

Kaootilised, ähvardavad ja ettearvamatud olukorrad ja keskkonnad, mis aktiveerivad korduvalt ja/või ülemäära „võitle või põgene" reageeringu, võivad muuta eneseregulatsiooni oskuste omandamise keeruliseks, sest nende tõhusa toimimise vajalikud baasoskused on vigased. Tihti kogetavad olukorrad, mis tunduvad meie kontrolli alt väljaspool, võivad põhjustada ka madala eneseusu (veendumuse, et saame enda elu paremaks muuta), mis on vajalik plaanitud, eesmärgile orienteeritud käitumismustrite kinnistumiseks ja toimimiseks. Lihtsamalt öeldes, mida vähem on lapsel kogemusi, mis käivitavad püsiva ja võimsa stressireaktsiooni, seda lihtsam on ehitada ja tugevdada kognitiivsete oskuste närvisidemeid ja juhtida soovitud aju reaktsioone.

Stressile reageerimise süsteemide krooniline aktiveerimine varases lapseeas, eriti ilma hooliva täiskasvanu pideva kohalolekuta, võib põhjustada toksilist stressi, mis häirib aju arhitektuuri tervislikku arengut. Toksilise stressi kogemine nende varajaste aastate jooksul võib mõjutada õppimist, käitumist ja tervist kogu elu jooksul. Pidev stressireaktsiooni aktiveerimine mõjutab aju ja ka teisi bioloogilisi süsteeme, tihti pöördumatult. Lisaks vähendab pidev stress väärtuslikku energiat, mida aju vajab tervislikuks arenguks nii lapsena kui täiskasvanueas.

Kuigi aju areng ja kohanemine jätkuvad kogu elu jooksul, on millegi parandamine alati raskem ja kulukam kui selle ennetamine. Väliste stressiallikate vähendamisel on kaks eelist: see tähendab, et täiskasvanud on paremini võimelised pakkuma lastele empaatilisi ja hoolivaid suhteid ja stabiilset keskkonda ning see võimaldab lastel arendada tervislikke stressile

reageerimise süsteeme, tugevadada aju arhitektuuri, keskenduda paremini õppimisele ja saada eluaegseid eeliseid nendest varastest vastupanuvõime elementidest.

Oluline on meeles pidada, et pidev stressiseisund võtab ajult ära arenguks hädavajaliku energia - seda nii lapseeas kui täiskasvanuna. Stressiseisund peatab eneseregulatsiooni oskuste kasutamise ja muudab muidu toimiva analüüsioskuse võimatuks.

Pidage meeles, et need kolm põhimõtet ei toimi eraldi. Tegelikult on need omavahel tihedalt seotud ja tugevdavad üksteist mitmel viisil. Edasiminek ükskõik millise kolme puhul muudab tõenäolisemaks progressi ka teiste suhtes. Näiteks suurendab stressi allikate vähendamine eneseregulatsiooni oskuste edukat kasutamist, lisaks annab see aega osalemaks tähenduslikes ja empaatilistes inimsuhetes. Samuti toetab vanemate ja hooldajate abistamine stabiilsema ja positiivsema kasvukeskkonna loomist, mis omakorda aitab kaasa laste sotsiaalsete oskuste arendamisele ja eneseregulatsioonile.

Iga inimese funktsioneerimisel on oluline mõju kõigile teistele pereliikmetele ja rühmakaaslastele. Näiteks kui täiskasvanud hooldaja loob hästi reguleeritud empaatilise ja positiivse keskkonna, kogevad lapsed tõenäoliselt vähem stressi, mis toetab nende tervislikku arengut; nende parem käitumine vähendab omakorda hooldajate stressi, pakkudes täiskasvanutele suuremat võimalust jätkata oma eneseregulatsiooni ja juhtimisfunktsioonide arendamist. Kõiki neid põhimõtteid peaks rakendama nii suuremates kui väiksemates kogukondades ja rühmades: klassis või lasteaias, samamoodi nagu kodus, ikka eeskuju järgides ja enda käitumist analüüsides.

Allikas: Lapse Arengu Keskus, Harvardi Ülikool

Tõlkinud: Kristi Stahl, Lasteklubi Väike Päike