Heidi Hanso: jube hirmus oli alguses vaadata, kui Uma noaga hakkima õppis

Proovimine ja koos toiduvalmistamine on minu arvates võtmesõnad, kuidas lapsi üldse erinevaid asju sööma saada. Lasen lapsi võrdlemisi tihti kööki askeldama ja püüan seletada, kuidas miski valmib ja mida selleks kõike teha tuleb.

Assistendid köögis

Jube hirmus oli alguses vaadata, kui Uma noaga hakkima õppis, aga eks elu õpetab: ühel korral noaga näppu (õnneks väga õnnelikult) ja nüüd võin ma juba rahulikult eemale minna, kui tema kartuleid või porgandeid jupitab. Kuna ta valdab nuga enam-vähem ohutult, siis ühise söögitegemise ajal on lihtsamad hakkimised tema tööd. Salatid tulevad alati väga loovad, sest ükski tükk ei ole teisega sama suur ja salatisse läheb kõik, mida hakkida annab. Nii sündis muuseas ka „Kahvliahvide" uues kokaraamatus avaldunud Uma õiesalati retsept.

Raju on suurepärane segaja: kõik tainad, hautised või pajaroad segab hoolega läbi. Samal ajal loomulikult segades kõiki minu tegevusi.

Eriline meelistegevus on lastel aga kõik, mis käib kaasa praetud räimedega. Kõigepealt on neil põnev vaadata, kuidas ma kalu puhastan ja mis nende mereelukate sees siis ikkagi on. Seejärel saavad väänikud ise kalu jahus ja soolas rullida ning praadimise ajal koos minuga valvata, et kõik ikka korralikult kuldseks saaksid. Praetud räimede parim osa on muuseas krõbedad kalasabad, nii et tihti tuleb ette olukordi, kus jätan praekalataldriku lauale ja kui muudelt toimetustelt naasen, on taldrikul amputeeritud sabadega ehk täitsa sabatud räimed.

Kaos köögis on muidugi ühise toidutegemise kõrvalnäht, aga siingi on abiliseks needsamad poekommid: kes kalarullimise jahu köögitoolidelt, laualt, põrandalt, elutoapõrandalt, magamistoast jne ära koristab, on preemiaks teeninud mõne hea kommi.

Toidune reis ümber maailma

Mulle on emana oluline, et lapsed tunneksid ja oleksid valmis sööma ja proovima võimalikult mitmeid erinevaid toiduaineid, et nad teaksid ka muude riikide toite ja oleksid kursis, et mõnel pool maailmas süüakse hoopis teisiti kui meil. Tugevad maitsed ja võõrad kombinatsioonid on tihti lihtsalt harjumatud ja jäävad meie peres just sellepärast vahel söömata.

Ühel õhtul tahtsin teha itaaliapärast pastatoitu, kuhu viskan alati sisse palju sibulat ja küüslauku. Uma ja Raju näod vajusid pikaks. Mina püüdsin selgitada, et mossitamiseks pole vajadust, kõik Itaalia lapsed söövad seda ja on täiesti elus ja rõõmsad ka veel.

Isegi üllatusin, kui palju see last mõjutab, kui ütlen, et näe, Itaalia lapsed armastavad spagette, millele on juurde tehtud kaste koos hakkliha, tomatite, ohtra sibula ja küüslauguga. Kapparitest, päiksekuivatatud tomatitest ja oliividest rääkimata, sest kuidagi on nii juhutnud, et neid armastavad Uma ja Raju ka ilma pastata. Hakkisime kõik asjad koos ära, maitsestasime koos ja sõime ka koos: Itaalia õhtu oli täielik kordaminek ning lapsed nõudsid täpselt sama toitu veel järgmiselgi õhtul.

Tõsisemalt aga hakkasin enda ja laste toidulauale mõtlema siis, kui minu poole pöördus nüüdseks heaks tuttavaks saanud ajakirjanik ja mitme lapse ema, menuka lasteraamatu „Kahvliahvid" autor Merle Liivak, kes palus mind, Umat ja Raju osalema oma uues „Kahvliahvide" raamatus „Lase mind kööki". See on muhe kokaraamat, kus köögis valmistavad oma kõige lemmikumaid hõrgutisi lapsedise. Muidugi olime nõus ja maalapsed Uma ja Raju ladusid oma lemmikretseptid kiiresti lagedale.