Foto: Filmimees
Täiskasvanutele annab kodukant kuuluvustunde ja meie lastele on vaja tunnet, et nad kuuluvad oma perekonna juurde. Heidi Hanso kirjutab, kui tähtis on talle siin maamuna peal üks paik, mille kohta võib öelda, et see ongi kodukant, see ongi kodu.

Mis loom see saarlane selline on, keda kuidagi eestlasest kasvatama peab? Eks ta selline ime(lik)loom ole. Saarlased on isegi kangevõitu eestlasest kangemad, jonnakamad, ausamad, vintskemad, võib-olla isegi uhkemad. Nii räägin muidugi mina – sünnijärgne, aga faktiliselt alles esimese põlve saarlane.

Pärnakatest saarlasteks

Minu vanemad tulid Saaremaale Pärnumaalt, siis kui veel ametkondade kaudu suunati. Isa tuli trotsist. Tema tahtis pealinna, aga kuna omakorda tema isa oli olnud pikalt metsavend ja tollase riigikorra silmis pahalane, siis isa Tallinnasse elama ei lubatud. Minu isa Andres oli nii kange mees, et võttis nõuks, vihastas ka, ja kolis protesti märgiks hoopis raudse eesriide taha peidetud saarele.

Mina isegi mäletan neid harvu kordi, kui saime praamiga mandrile minna ja piirivalvurid auto enne praamile laskmist läbi otsisid. Meil oli siis oranž Moskvitš, milles olid rohelise-pruuniruudulised nahkpadjad. Mäletan hästi selle auto lõhna ja ärevust, mis praamile minnes südamesse puges.

Vanemad olid visad, tõestasid end endile ja saarlastele. Isa räägib siiamaani, kuidas 70-ndate lõpus meie talumaja maani maha põles ja esimest korda elus kohalike ühtehoidvust ja natuke isegi kuuluvust tundis. Paljud kaugemad ja lähemad saarlased tulid appi, kas nõu, jõu või rahapiskuga, et tollal juba kolmelapseline pere uuesti katuse pea kohale saaks. Isa ütles, et siis sai ta kindluse, et on absoluutselt kõige õigemas kohas kogu maailmas. Ja kinnitas kanna veel sügavamale siia kadakate ja kivide vahale.

Kuidas mina saarlaseks hakkasin

Juurdlesin hiljuti ühes saate „Meie pere ja muud loomad” episoodis, et mis siis ikkagi minust ja loodetavasti ka minu lastest saarlased teeb. Vanemate elu on ju vanemate oma ja meile, Lia ja Andrese kuuele lapsele, pole kordagi peale sunnitud, et näete, nüüd peate teie ka saarlasteks hakkama. Vastupidi, vanemad olid alati seda meelt, et pesast tuleb välja lennata ja otsida seda oma kohta.

Järsku see on strateegia, et me kõik järjepanu üht- või teistmoodi oma elud ikkagi jälle kodusaarega seome. See oleks päris tore seos, aga kahtlane ka, et mu vanemad nõnda ette suutsid mõelda. Järsku taandub siin kõik sellele, kuidas oma lapsi elupaika, Saaremaad oma looduse, inimeste ja võimaluste ja puudujääkidega, mõtestama panna.

Minu jaoks peitubki neis komponentides saarlaseks olemise retsept. Vanemana, nagu minu ema ja isa, saan ma ainult neid osi õiges vahekorras kokku segada ja kui kõike „öigesti” teha, siis järsku valmibki üks saarlane? Alustama peaks ea- ja jõukohasest, näiteks loodusest.

Metsik ja ajalooga kant

Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, siis saarlase identiteedi alustala taandub siiski looduse mõtestamisele. Minul aitas seda taaskord teha isa, kes on minust saarlase teinud. Tema on ülikoolihariduselt bioloog ja suurem osa esimesi mälestusi on temaga metsaskäimistest.

Minu lapsed on ka looduseusku (sest ega nad teisiti elu teagi) ja oskavad mõtestada iga rohukõrt ja sipelgatki. Kui nemad jäävad ka oma kodukohta looduse kaudu armastama, siis vaevalt et nemadki tulevikus Saaremaast ringiga mööda käivad. Isegi kui lähevad mujale elama, siis siinne loodus jääb kindlasti kalliks. Nagu mullegi, kui mujal ringi tuuritasin.

Siinne loodus on mitmekesine. Kadakatest-paekiviklibust sisemaa poole on paksud metsad ja kaasaegse lageraie tõttu tekkinud ilgevõitu võserikud, asustatud ja mahajäetud talud. Sellised taludki, nagu minule maailma kõige armsamaks saanud Pajuvärava, seisavad siin-seal tühja ja ootavad, et ehk enne saatuslikku lagunemist keegi ka neisse siiski sisse kolib ja uue elu annab ...

Siin, üsna minu kodu lähedal, on Läänemere saarte suurim rabamassiiv Koigi raba. See on tõeline peidetud aare oma rabajärvede, taimestiku ja võimsa energiaga, mida lastega koos avastamas käia. Ja üksinda ka, kui on vaja endale aega. Loomulikult on Koigi raba ka see koht, kus asuvad minu salajased mustika- ja jõhvikakohad, kust korjan kanarbikku köhateeks ja isegi südatalvel kimbu mustikavarsi.

Kõik on siin mõneteise kilomeetri raadiuses ja lihtsalt ootab, et teda avastatakse.
Foto: Filmimees

On Kahutsi maalinn, mis võõrustab võimsale ajaloole lisaks pimedatel augustiöödel Metsatöllu ja teisi bände kui ka paari tuhande inimeselist publikut; Pöide Maarja kirik; Kübassaare poolsaar oma metsa mattunud sõjakahjustuste ja võimsa karulaugu kasvuala ning sahesoppidega, kust vanaisa Andres oskab iga ilmaga korraliku laari ahvenat-haugi välja võluda.

Kõik on siin mõneteise kilomeetri raadiuses ja lihtsalt ootab, et teda avastatakse. Just teda, sest hing on kogu sellel kandil ja kui on hing, on ka paik isikustatud.

Inimesed ja kasvukeskkond

Minu lapsed Uma ja Raju on juba sünnijärgselt rohkem saarlased kui mina. Neis on juba geneetiliselt kinnistunud see, millega minu vanemad siia kolides kohanema pidid. Naljatades võiks öelda, et saarlaseks saamise evolutsioon on tuntav juba paari põlvkonna ja mõne uue geeniga.

Kui minu kodune eesti keel oli siiski pärnakatele omaselt ö-asemel õ-ga, siis Uma-Raju karud teevad „möm-möm” ja „öpetajad öpetavad”. Kui ma teismelisena hullusti häbenesin, et minu Saare päritolu andis ära sõna „nõnda”, siis nüüd tunnen oma laste keelepruugist tõsist rõõmu. Isegi „röömu”, võiks öelda. Rääkimata palataliseeritud sõnadest ja murdesõnadest. Uma ja Raju käivad ikka sokipöisel, mitte sokkis.

Väike turvaline lasteaed sooja ja saarlasliku personaliga, vanavanemate lähedal elamine, suvised üritused, mis kõik rohkem või vähem tahtlikult endas saare mentaliteeti kannavad ning isegi visiidid kohalikku poodi – kõik see ongi kasvulavaks. Kui vanusega lisandub kool ja kogukonnas kaasalöömine juba rohkem teadvustatud vormis, siis on eeldused saarlaseks jääda-saada ikka päris korralikud.

Võimalused ja puudujäägid

Mida vanemaks mina saan, seda armsamad tunduvad mulle need asjad, mis on siinses argipäevas võimatud või vähemasti raskemad kätte saada. Meil ei ole siin kaasaegset kino, kuigi lootus on, et Kuressaarde lähiajal üks siiski tehakse.

Mina käisin teismelisena kinos jalgrattaga. Kohalikus kultuurimajas, kus kõvadel puutoolidel sai vaadata mitu kuud vanu filme keskelt katki rebenenud linalt. Praegu näitavad märksa uuemaid filme needsamad kohalikud kultuurimajad, ning isegi linad pole enam kärisenud ja toolid on pehme kattega. Aga mälestused on ju armsad. Ja kindlasti ajaks, kui Uma-Raju on nõnda vanad kui mina praegu, on ka need uued kinod juba ajast-arust.

Kui mina olin laps, siis ma ei käinud üheski trennis ega ringis. Esimesed hobitegevused tulid alles kooliajal, sest väikest last ei tahtnud keegi pärast pikka lasteaiapäeva kuskile solgutada ja polnud ka võimalust: eelkooliealisi ei treeninud-ringitanud-juhendanud vist maakohtades eriti keegi. Mängisime õdedega-vendadega koos, tüütasime tõenäoliselt tööpäevast väsinud vanemaid ja isegi nutimaailma polnud meid „arendamas”.

Kuigi Uma ja Raju teavad, mis on Internet, ja oskavad ise endale Youtube’st videoid panna, siis nutiseadmeid neil endil pole. Nii vanamoodne ja jäärapäine olen ma küll, et kui minu koju tuleb tahvel, peab sinna ikka kriidiga joonistama. Aga lastejoogas käivad nad mõlemad ja on sellega väga rahul.

Teenused ja taristud ning kõik muu peen kaasaegne värk oma haldusreformide, uuenduste ja muutustega tõenäoliselt ikka kujundab tulevikusaarlaste maailmapilti, aga kui saame sinna oma kogemustepagasi sisse põimida, siis järsku polegi väga hull. See on ju seesama saarlaseks saamise evolutsioon.

Foto: Filmimees

Jah, mul on suur lootus, et minu lastest ja paljudest teistest väänikutest tulevad ühed vahvad saarlased. Ja et on veel neid minu vanemate tüüpi entusiaste, kes julgevad siia omamoodi saareriiki elama kolida. Siin on tõesti mönus kasvada ja lapsi kasvatada. Generatsioonide kaupa.