Laps, lapsepõlv, lapse elu Foto: Andres Putting
Laps keeldub magama minemast, viskab selili ja karjub, kui poest kommi ei osteta või saab närvivapustuse, sest söömiseks võetud küpsis läks pooleks? Tuleb tuttav ette? Lapsed vanuses esimesest neljanda eluaastani ei ole veel võimelised sellises olukorras ennast ise maha rahustama. Nad vajad toetust väljastpoolt. Mida saame täiskasvanutena teha, et oma lapsi vihahoos aidata ilma, et teeksime ühte väga levinud viga?

Võimsa jonnihoo küüsis olev laps ei soovi piire nihutada või oma tahtmist läbi suruda — ta tahab vaid oma tunnetega toime tulla. Selle asemel, et lapse reaktsiooni trotsiks tembeldada, peaksime endale selgeks tegema, et laps on sellisel hetkel harjumatute ja suurte tunnete meelevallas. Nüüd aitavad kolm sammu, mis on välja toodud kirjastus Pegasuse poolt välja antud suurepärases raamatus “Väikesed kuradikesed.”

1. Samm: kontakti tuleb võtta respektiga

Ärritunud väikelastega suhtlemise võtmeküsimus on respekteeriv kontaktivõtt. Tema aju on vihahoost nii blokeeritud, et ta ei suuda keelt hästi töödelda. Vihahoo ajal ei jõua meie sõnad lihtsalt lapseni.

Emotsionaalne aju osa, mis sellel hetkel võimust võtab, suudab aga endiselt lahti mõtestada miimikat ja žeste. Et väikelapseni tõesti jõuda, peame me laskuma baaskommunikatsiooni tasemele. Kõige paremini toimib see siis, kui me kaastundlikul ilmel lapse kõrvale maha kükitame. Emotsionaalne aju registreerib meie empaatia ja on isegi sellises eriolukorras võimeline taipama, et oleme vanematena tema suhtes positiivselt meelestatud ja püüame leida lahendust.

Ka empaatiline hääletämber mängib suurt rolli. Väga väikeste laste puhul vanuses esimesest kolmanda eluaastani peaksid vanemad kaastundliku, aga mitte traagikast nõretava häälega verbaliseerima, mida laps tõenäoliselt just praegu tunneb, et laps õpiks erinevaid tundeseisundeid enda sees lahterdama. Laps,keda viha raputab esimest korda, ei tea veel, mis viha on. See tunne ära tunda, sellele nimi anda ja teada saada, mis selle vastu kõige paremini aitab, on olulised sammud impulsikontrolli teel.

Alates kolmandast eluaastast on lapsed elanud tavaliselt läbi juba paljusid tundeseisundeid, nii et nad suudavad neid ise eristada ja seepärast ei pea vanemad neid enam nimetama. Lapsed võivad siis isegi arvata, et me sisendame neile tundeid, mida neil üldse polegi. See võib viia lapse teadliku tõrjuva hoiakuni, sest ta on juba kogenud seda, et ta on iseenda tunnete peremees.

Vihasituatsioonis on oluline kasutada nii vähe sõnu kui võimalik, et ülekoormatud ajul oleks võimalus teel rahunemise poole üks või teine nendest kinni püüda ja mõista. See kõlab siis umbes nii: „Sa oled vihane! Vihane! Vihane! Sa ütled: Ei, emme! Ei, ei, ei!” Sellise peegeldusega väljendame me olukorrast arusaamist ja mõistvust lapse käitumise suhtes. Nii anname lapsele mõista, et ta võib oma tundeid vabalt väljendada, ilma hirmuta kaotada seeläbi meie armastust. Me ei tohiks seda kõike aga kasutada, et vihahoogu eos lämmatada või lühendada. Me pakume sedasi lihtsalt emotsionaalset tuge — ulatame lapsele abikäe, et ta leiaks väljapääsutee oma tunnete virvarrist. Piisab, kui vanemad sealjuures oma sõnu iga paari minuti tagant kordavad. Kunagi — see võib vabalt kesta kümme minutit — jõuab lapsele kohale, et me saime aru, et ta on meie otsuse peale vihane. Laps jääb vaiksemaks ja vaatab meile otsa. Vihahoog ei ole sellel hetkel siiski veel möödas. See on lihtsalt hetk, kui kognitiivne ajupool jälle oma töö üles võtab ja me saame oma lapse poole taas sõnadega pöörduda.

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

2. Samm: kordame „ei-d” veel üks kord

Kui vihane väikelaps on oma probleemi väljendanud ja poolenisti rahunenud, on vanemate sõnumi kord. Lapselik tundetorm on pisut vaibunud ja me võime alustada normaalses keeles seletamist, miks see, mida laps soovib, just praegu võimalik pole. „Sa tahad nii väga edasi mängida, aga me peame nüüd lasteaeda minema. Ma jõuan muidu liiga hilja tööle.” Muidugi ei võta lapsed „ei” kinnitamist rõõmuga vastu. Hingeline tasakaal on sel hetkel ikka veel õrn ja täitsa võimalik, et vihahoog lahvatab uuesti. Üldjuhul on see aga nõrgem. Siis peaksime taas tegema kaastundlikku nägu ja ootama. Laps tahab lihtsalt veel kord oma pettumust väljendada. Tema psühhohügieeni jaoks on oluline, et ta saaks oma tundeid väljendada. Kui viha tõuseb sel hetkel siiski veel tugevalt, võime taas empaatilise häälega verbaliseerida, mida me kuuleme, st me kordame esimest sammu.

Oluline on „ei” pärast mitte vabandada. See oleks võlts, sest me täiskasvanutena seisame ju oma otsuste taga. Me oleme oma otsuse hästi läbi mõelnud ja kõikide osapoolte vajadused põhjalikult läbi kaalunud. Meil võib olla kahju sellest, et meie laps on seepärast vihane ja kurb, aga meil ei ole kahju sellest „ei-st”, sest muidu me oleks ju öelnud „jaa”. Pereterapeut Naomi Aldort kirjutab sellest:

„Vahel paluvad vanemad vabandust siis, kui pole midagi, mille eest seda teha. Nad ütlevad võib-olla nii: „Palun vabandust, aga sa ei saa seda kommi süüa.” Lapsele tundub, et isa, kui tal tõesti kahju oleks — kui ta oleks tõesti kurb selle üle -, siis ta ju ei keelaks seda maiustust. Sellised ebaselged sõnumid tekitavad segadust; seevastu pakute te lapsele selgust, kui olete autentne. Kasutage isiklikku kõneviisi, mis teie otsust väljendab: „Ma ei soovi, et sa maiustusi sööksid, sest need on ebatervislikud.” Kui meie kommunikatsioon on selge, siis on lapsel lihtsam seda aktsepteerida ja tuua esile selge palve: „Kas ma võin tervislikku magusat saada?”

Ideaalis saadame me oma lapsed 1. ja 2. sammuga läbi vihahoo, kuni nende viha ja mure on lahtunud. Kui vähegi võimalik, peaksime oma lastele andma võimaluse oma tundeid väljendada ja nendega toime tulla. Selle abil nad kasvavad. Niipea, kui nad on meie abiga oma tunded läbi elanud ja nendega hakkama saanud, vaatavad nad tavaliselt ilma halbade tundejääkideta ettepoole. Nad on väsinud, aga tunnevad samal ajal, et on heas mõttes tugevamad. Vanematel pole argipäevas muidugi mitte alati aega või jaksu lapse iga vihahoogu kuni viimase hetkeni kannatlikult saata. Siin tuleb mängu valikuline kolmas samm.

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

3. Samm (valikuline): pakkuda kompromissi

Vahel on oluline pakkuda lastele vihahoost väljapääsu, näiteks kui teil on ees oluline kohtumine ja te peate täpselt teele asuma. Siis on võimalik, niipea kui laps on teist korda peaaegu et maha rahunenud ja reageerib kõnetamisele, pakkuda välja kompromissi, mis sobib mõlemale poolele (53). See punkt on suhteliselt keeruline, sest mitte alati ei tule kiiruga pähe, kuidas mõlemad pooled saaks konfliktist võitjana väljuda. Mis tavaliselt hästi töötab, on valikuvõimalused: „Sa tahaks nii väga edasi mängida, aga me peame minema hakkama. Sa võid nuku seljakotis kaasa võtta ja ta ootab sind lasteaia garderoobis!”, „Sa tahaks veel liugu lasta, aga meil on kohe hambaarsti aeg. Kas lased veel ühe või kaks korda alla, enne kui minema hakkame?”, „Sa tahaksid väga kummikuid jalga panna, aga väljas on väga palav. Vaata, paneme praegu kummikud jalga, aga võtame su sandaalid kaasa ja me teeme hiljem vahetust!”

On oluline, et me sealjuures ei teeks heatahtlikku viga — viga, mis on meie ühiskonnas nii levinud, et enamik vanemaid ei näe selles midagi imelikku või problemaatilist. Täiskasvanutel on komme koristada lapse teelt niipalju frustratsioone kui võimalik. See on armastava vanema seisukohalt mõistetav, normaalse impulsikontrolli ja empaatia arengu seisukohalt aga takistav või isegi kahjulik. Võime tänapäeval täheldada, et vanemad teevad lapsele alternatiivettepanekuid, et juhtida lapse tähelepanu valult kõrvale. Kui laps nutab ja on vihane, sest ta tahab mänguväljakul mängida, meelitavad nad last koju ettepanekuga, et seal saab vahvat DVD-d vaadata. Kui küpsis läheb pakist välja võttes katki ja laps satub seetõttu kriisi, proovivad vanemad seda vähendada, andes lapsele kohe uue, terve küpsise. Kui laps kukub ja lööb põlve ära, saab ta tihti „plaastriks” ühe lutsukommi. Kui lapsel on vihahoog, sest ta tegi ettevaatamatult oma mänguasja katki, siis kuuleme vanemate suust tihti: „Ma ostan sulle uue.” Vanematel on muidugi head eesmärgid, aga selline käitumine tugevdab juba niigi olemasolevat tendentsi lapse ajus, eelistada kohest vajadusrahuldust enesekontrollile ja vajaduste rahuldamise edasilükkamisele.

Niisiis on oluline vihahoos lapsele mitte pakkuda asendusrahuldusi või tema tähelepanu kõrvale juhtida, vaid pakkuda võib kõige rohkem kõik-võidavad-kompromisse. Kõikide osapoolte vajaduste läbikaalumine ja kõigile sobilike lahenduste leidmine tugevdab prefrontaalset korteksit. Lapsed õpivad ennast teiste olukorda panema ja kui vaja, siis oma vajadustest loobuma. Nad saavad sotsiaalselt kompetentseks ja arvestavaks. Nad õpivad ka, et viha või kurbus vältimatus olukorras ei ole midagi halba ja nad on küllalt tugevad, et seda välja kannatada. See omakorda tugevdab nende enesehinnangut ja positiivset enesepilti. Laps, kes õpib kaheaastaselt selgeks, et katkine küpsis ei ole veel maailma lõpp, sest ta sai selle üle armastatud inimese käte vahel nutta, suudab viieselt paremini toime tulla, kui tema lemmikmänguasi katki läheb, ning ka täiskasvanuna tagasilöökide ja kaotustega hakkama saada.

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Allikas: “Väiksed kuradikesed”, kirjastus Pegasus.

Kirjastus Pegasus

"Jonnivanus" on laste kasvatamise juures esimene tõeline väljakutse. Väikesest päikesest saab ühtäkki asju loopiv kuradike, kes viib vanemad ahastuse äärele. Raamatu autorid julgustavad valima klassikalise karmi kasvatuse asemel alternatiivseid lähenemisi. Nad selgitavad, mis toimub jonnifaasis oleva lapse peas ja miks peaksid vanemad seda faasi aktiivselt vastu võtma mitte alla suruma.