perejakodu Foto: Andres Putting
Hetkel on paljudes peredes pingeallikaid rohkemgi kui muul ajal, sest lapsed on kaugõppel, vanemad kodukontoris, lisaks veel mudilased, kelle eest hoolitseda... Ja laste puhul on ju nii, et kui nad midagi vajavad, siis vajavad nad seda KOHE! Kuidas sellistes kodukriisislaadsetes olukordades toime tulla?

Soovitused valisime Kirjastus Pegasuse raamatust “Väikesed kuradikesed 2. Tasakaalukalt viiendast kümnenda eluaastani.” Pole kahtlust: viie kuni kümne aastased lapsed esitavad vanematele rohkelt väljakutseid. Saksamaa suurima vanemateblogi autorid Danielle Grafi ja Katja Seide aitavad kasvatada lapsi armastusega ja närve kulutamata, nii et igapäevaelu ei varjutaks stress ja karistused. Praegusel ajal kuluvad nende soovitused kindlasti ära.

Kui mitme lapse vajadused langevad ajaliselt kokku


Raskeks läheb siis, kui mitme lapse vajadused põrkuvad. Täiskasvanud saavad enamasti oma vajaduste lühiajalise tagaplaanile jätmisega hästi hakkama, aga kuidas on lood lastega? Sellisel hetkel kõigile meele järgi olemine nõuab vanematelt erilist meisterlikkust. Kuna enamasti on kõigi laste vajaduste üheaegne rahuldamine võimatu, tuleb kaaluda, kes võib hetkel oodata, kes mitte.

Tähtis on mitte unustada vajadusi, mida kohe ei rahuldatud, ja tegelda sellega niipea, kui selleks on võimalus, ilma et laps peaks teilt seda veel kord nõudma. See on tõepoolest ääretult tähtis. Sest ainult nii õpivad lapsed, et nad ei pea oma vajaduste rahuldamise eest võitlema. Suurt osa õdede-vendade armukadetsemisest on võimalik vältida, kui lapsed tunnevad, et nemad ja nende vajadused ei jää igapäevaelus tähelepanuta.

Selleks et laste vajadusi kaaluda, tuleb oma lapsi hästi tunda. Käitume õigesti, kui peame tähtsaks nii laste alalist vajadust tähelepanu ja armastuse järele kui ka hetkelist vajadust iseseisvuse, struktuuri ja turvalisuse järele. See kõlab keerulisemalt kui on.

Minu tütar Helene vihkab ajahätta sattumist ning talle ei meeldi ka hommikune tõusmine, seepärast lähen ma iga 15 minuti järel tema juurde, silitan teda õrnalt ja ütlen, et varsti on aeg tõusta. Nii saab ta selleks seesmiselt valmistuda. Josua ja Carlotta seevastu on hommikuinimesed. Kui nad ise üles ei ärka, heidan umbes pool seitse nende kõrvale, kaisutan ja musitan nad ärkvele. Kaisutamine rahuldab mõlema vajadust armastuse ja tähelepanu järele. Helene seevastu suudab sellest loobuda — talle ei ole see nii tähtis. Talle meeldib, kui ma teda riietumisel aitan, kuigi ta oskab juba ammu ennast riidesse panna. Kuid asjaolu, et ma talle riietusesemete ulatamiseks endale aega võtan, rahuldab ka tema vajaduse armastuse ja tähelepanu järele nagu Josua ja Carlotta puhul kaisutamine.

Hammaste pesemisel aitan ma kõiki kolme, sest see, et nende hambad terveks jääksid, on minu vajadus, ent sellele järgneval hommikusöögil tuleb taas pöörata tähelepanu nende isiklikele eelistustele. Carlotta soovib ühise söömaja heaks isiklikku panust anda. Näiteks võib juhtuda, et ta katab kogu perele hommikusöögilaua. Enamasti on tal selleks aega nädalavahetustel, kuid ka argipäevases hommikurutiinis võib juhtuda, et ta tükeldab kõigi jaoks puuviljad ja keedab munad. Tema lapselik viis hommikusöögilauda katta või puuvilja tükeldada erineb muidugi sellest, kuidas mina seda teen, nii et mul on mõnikord soov kõike maitsekamalt serveerida. Aga ma hoian ennast tagasi ja sean tema vajadused esiplaanile.

Josua on neljane ning tahaks eelkõige iseseisvalt tegutseda ja oma võimeid arendada. Seepärast nihutab ta köögitoole, et tööpinnale ronida ning sealt — minu silmis hulljulge tegu — müslipakke kõrge külmkapi otsast õngitseda. Niisama seiklusrikkalt hangib ta endale külmkapist piima ning köögikapist portselankausi ja lusika. Ma ei sekku, sest tean, et see piiraks tema vajaduste rahuldamist. Jälgin ainult, et kusagil ei vedeleks mõnda nuga, millega ta võiks end vigastada. Peale selle valmistan ma hommikusöögi Helene jaoks, kes istub enamasti laua taga omaette unistades ja tasapisi virgudes. Ka siin soovib ta emalikku hoolitsust.

Laste hetkevajadused on niisiis kõige enam seotud nende vanusega: nad tahavad ühisellu panustada või iseseisvalt tegutseda, ise otsustada, pingeid maandada, mängida jne. Teisalt on neil, olenevalt lapse iseloomust, tähtsad alalised vajadused, mis puudutavad armastuse- ja tähelepanuga seotut.

USA paari- ja suhtenõustaja Gary Chapman kirjeldab erinevaid armastajatüüpe. Käsitleme järgnevalt kolme kõige tähtsamat: abivajaja, jagamatu tähelepanu ja füüsilise kontakti armastaja. Kui teil on tunne, et pöörate lastele lõpmatult palju tähelepanu, kuid ikkagi on nad rahulolematud ja reageerivad provokatiivselt, võib põhjus olla selles, et teie vanemliku tähelepanu liik ei kattu sellega, mis lapse kõige õnnelikumaks teeb.

Pöördume nüüd taas minu perekonna hommikurutiini juurde. Objektiivselt vaadatuna tundub ebaõiglane, et ma Helenet nii palju aitan ja teisi lapsi mitte. Aga just selles peitub asja tuum: kõiki lapsi ei tule täiesti võrdselt kohelda — see ei ole õiglus! Võrdne kohtlemine ei hoia ära ka õdede-vendade armukadedust. Tähtis on ära tunda isikupärased vajadused ja eelistused ning neid nii palju kui võimalik rahuldada. Nii Josua kui ka Carlotta tunneksid end ahistatuna, kui teeksin neile võileivad valmis või aitaksin riietumisel. Enamik tülisid vanemate ja algkoolilaste vahel tekib sellest, et vanemad kohtlevad neid ikka veel nagu väikelapsi ja võtavad liiga palju vastutust enda kanda,või usaldavad neid liiga vähe, kuigi laste vajadused on vahepeal muutunud. Kui ma lasen Josual müsli ise kätte saada ega paku talle abi, teen ma ta sama õnnelikuks nagu Helene, kellele ma asetan valmis hommikusöögi nina ette.

Loomulikult on meie hommikud ka tormilisemad. Võib juhtuda, et Josua ei leia ajal, kui ma aitan Carlottal hambaid pesta või Helenel riietuda, kapisahtlist oma lemmiksärki üles. Siis katkestan ma hetkeks oma tegevuse, et aidata Josual soovitud särk leida või pakkuda talle teist. Seejärel pöördun ma kohe tema õdede abistamise juurde tagasi. Või et Helene palub minult hommikusöögi ajal klaasi vett, kui ma parajasti tööpinnal turniva Josua taga seisan. Siis rahuldan ma kõigepealt oma vajaduse, milleks on turvalisus: olen valmis Josuat — nii, et ta seda ei märka — häda korral kinni püüdma, ning kui seda vajadust enam ei ole, täidan Helene klaasi veega. Ta võib olla nii janune, et ei suuda ära oodata, siis tõuseb ta ja teeb seda ise. Kui ma tegelen parajasti ühe lapsega, kuna tema vajadus tundub mulle kõige pakilisem, on teistel lastel alati võimalus oma tegevust üksi jätkata või oodata, kuni mul on aega. Tavaliselt ei pea keegi, kaasa arvatud mina, kannatama rohkem kui paar minutit, kuni tema soovile või vajadusele tähelepanu pööratakse. Kui olen näiteks liiga hilja üles tõusnud ja pean ennast veel riidesse panema, kui lapsed juba hommikusöögilauas istuvad, teevad nad kõik ise. Helene riietub kõrvalise abita ja saab ka söögilaus ise hakkama, Carlotta valmistab endale kooli kaasavõtmiseks võileivad jne.

Põhimõtteliselt võiks paljude pereliikmete vajaduste kaalumist võrrelda rikkaliku menüü valmistamisega: pliidil on samal ajal mitu panni ja pada ning kõigil tuleb silma peal hoida ja õigel ajal segada, et miski põhja ei kõrbeks. Tükeldatakse köögivilja, lisatakse soola, reguleeritakse kuumust väiksemaks, nii et lõpuks valmivad kõik road ühel ajal. Ka endale pööratakse tähelepanu: tehakse väike puhkehetk, pestakse käsi või võetakse vahepeal lonks kohvi. Rutiinsete tegevustega ei ole toiduvalmistamine pingeline, vaid lõõgaastav. Täpselt samuti on ka pereliikmete vajaduste kaalumisega.

Päeva jooksul võib juhtuda, et keegi lastest peab ikka ja jälle ootama, sest teiste probleemid on teravamad ja vajavad kiiret lahendamist. Kuna suuremad lapsed suudavad kauem oma järge oodata ja saavad aru, kui vanematel on pingeline aeg, kaldume neid liiga tihti tagaplaanile jätma. Tegelikult ei ole võimalik vältida olukorda, et aeg-ajalt saab keegi lastest liiga vähe tähelepanu, kui näiteks üks õde või vend läbib hüppelist arenguperioodi ning on päevad läbi viril ja nutune. Pole midagi hullu, kui nii juhtub, ent vanemad ei tohi unustada, et tähelepanuta jäänud lapse käitumist ei tule võtta kui türanniseerimist ja manipuleerimist, see on vaid märguanne, et tal ei lähe hästi.

Allikas: Kirjastus Pegasus, “Väikesed kuradikesed 2. Tasakaalukalt viiendast kümnenda eluaastani.”

Kirjastus Pegasus