Väikesed lapsed ei mõtle surmast samamoodi kui täiskasvanud. Koos arenguga muutub ka arusaamine surmast kui sellisest. Vanuses 3-5 näevad lapsed sellist kaotust kui midagi ajutist ja tagasipööratavat. Nad võivad uskuda, et lemmik on võimalik taas üles äratada – näiteks viies ta arsti juurde, kes loomale süsti teeb. Selline mõtlemine võib lapsele tekitada ka süütunnet, kuna ehk soovis ta kord õhtul silmad kinni, et tema vana ja väsinud koera asemel oleks tal kodus hoopis armas ja pisike kutsikas.

6-8aastased lapsed saavad aru, et surm on jäädav, kuid näevad seda millegina, mis juhtub alati kellegi teisega. Nad saavad selle mõttest aru, kuid ei suuda aktsepteerida, et neil endal tuleb sellega silmitsi seista. 9-11aastased mõistavad, et surm on vältimatu ja ka nemad võivad sellega kokku puutuda. Sellises vanuses lapsed võivad samuti end lemmiku surmas süüdi tunda – oleks nad ehk läinud temaga ühe korra rohkem jalutama või vahetanud tihemini vett, siis ei oleks seda juhtunud.
Jah, loomulikult on iga laps erinev, kuid vanemad peaksid enne lapsega rääkimist kindlasti mõtlema sellele, kui palju on laps surmaga elu jooksul enne lemmiku kaotust kokku puutunud või kas neist teemadest on üldse pereringis varasemalt räägitud. Mida rohkem laps teab, seda kergem on tal mõista.

Meie kass aeti autoga alla. Mida ma oma lapsele ütlema peaksin?

Kui lemmikloom sureb, siis ole aus, täpne ja selgesõnaline. Kindlasti ei tohiks surmast rääkida nii, et laps arvaks, et „Pätu läks mulla alla puhkama“. Selline lause ajab väikese lapse tõeliselt segadusse ning mis veel hullem, võib talle lausa õudusunenägusid tekitada.

Lapsele ei pea andma palju informatsiooni ja teda detailidega üle kuhjama, kuid temaga tuleb olla aus. Räägi, mis juhtus ja vaata, kuidas ta sellele reageerib. Aita oma lapsel surma mõista ja sellega toime tulla. Lein on vajalik selleks, et üle saada.

Mu laps ei leina. Miks?

Pea meeles, et lapsed ei leina alati nii nagu täiskasvanud seda teevad. Võib tunduda, et teda jätab see teema tõeliselt külmaks. Lein aga ei tähenda alati, et laps peab lohutamatult nutma, meil kõigil on omad viisid kaotusega toime tulemiseks. Pisikesed pereliikmed võivad peita oma kurbuse mängude taha – jälgi, kas sinu tütar või poeg tegutseb kuidagi teistmoodi. 7-9aastased lapsed võivad hakata küsima morbiidseid küsimusi, millele kindlasti tuleks vastata otsekoheselt ja ausalt. Teismelised võivad end tuppa lukustada või vastupidi üle reageerida – igal juhul tuleks proovida oma lapsega rääkida. Samas, kui ta seda teha ei soovi, siis ei tohiks end ka peale pressida.

Kuidas ma oma last aidata saan?

Tähtis on see, et kaasaksid oma last leinaprotsessi. Lapsed vajavad sageli võimalust hüvasti jätmiseks ja selle puhul saavad vanemad kindlasti appi tulla. Jagage oma lemmikust lugusid, joonistage temast pilte, istutage mälestuseks aeda puu. Need sammud võivad lapsele pakkuda palju rohkem tuge kui lihtsalt rääkimine.

Ka mina olen kurb. Kas mu laps võib mind leinamas näha?

Jah, loomulikult võib laps näha oma vanemaid leinamas, sest lemmiku surma puhul on tegemist pereliikme kaotusega. Meeles tuleb pidada seda, et nutmise ja halamise vahel on erinevus – liigne nuuksumine tekitab lapses pigem hirmu kui meelerahu.

Kas ja millal võib uue lemmiku koju tuua?

Austa leinaprotsessi. Uue lemmiku koju toomisega ei maksa kiirustada. Ja kui seda teha plaanid, siis peaks see kindlasti terve pere otsus olema.

Lapse ja looma liigutavast sõprusest vaata lugu SIIT!

Kui mõtled, kas võtta koju lemmikloom, siis vaata SIIA!