Scanpix/PantherMedia
Lapse tähelepanu- ja tunnustusvajaduse rahuldamine võib tekitada olukorra, kus laps satub vanemapoolsest tähelepanust sõltuvusse — talle on vaja seda veel ja veel ning selle saamiseks loob ta teatud olukordi. Lapsevanema ülesanne on seega lapsele tähelepanu andmise kõrval ühtlasi aidata lapsel teistepoolse tunnustuse pidevast vajamisest välja kasvada ja leida enese väärtus mitte välisest tunnustusest vaid sisemisest veendumusest.

Tõenäoliselt on kõik lapsevanemad korduvalt seisnud küsimuse ees, missugune on parim viis (oma) lapse arengu suunamiseks? Visioonid.ee selgitab, kuidas me oma tähelepanu jagamisega oma last mõjutame.

Must-valgelt väljendatuna tundub, et meie käsutuses on kolm võimalust last mõjutada:
Negatiivne — piiramine, keelamine, karistamine, laitmine…
Positiivne — lubamine, premeerimine, kiitmine…
Neutraalne — ignoreerimine

Kaasaegne psühholoogia on katseliselt kindlaks teinud, et neist kolmest võimalusest annab parima tulemuse positiivne lähenemine ning seetõttu püütakse lapsi kasvatada põhiliselt kiituse ja premeerimise kaudu. Seda mitte vaidlustades toome välja tuua mõningad piirangud või kitsaskohad sellises lähenemises.

Ülalmainitud kolm mõjutusviisi sisaldavad endas kahte dualistlikku ehk vastandpoolusi omavat kasvatusmudelit.

I. Hea — halb

Hea ei saa eksisteerida ilma halvata ning seetõttu lapse käitumise mingite aspektide positiivsesse valgusesse seadmine loob automaatselt olukorra, kus mingid lapse käitumise aspektid on automaatselt asetatud negatiivsesse valgusesse. Isegi kui hüpoteetiliselt kõik lapsed hakkaksid käituma positiivse mudeli alusel, siis lapsevanemad „tõstaksid latti” ning oleksime jälle sarnases olukorras tagasi. Selline nähtus on kergesti mõistetav, kui vaatleme spordi- või tehnikasaavutusi. See, mis 50 aastat tagasi tundus vaimustav supersaavutus, jätab meid täna täiesti külmaks. 10 aastat vana arvutit ei pea enam keegi heaks. Pole põhjust arvata, et tänased „head” jäävad alatiseks heaks, sest meie hinnanguskaala on libisev ning isekohanduv.

II. Annan tähelepanu — ei anna tähelepanu

Kuigi meile võib tunduda, et positiivne mõjutamine ehk kiitmine ja premeerimine on mõjusam, tuleks sellesse suhtuda reservatsiooniga. Nimelt kui nähtaval (füüsilisel) tasandil toimub premeerimine ja karistamine või ignoreerimine, siis mittenähtaval tasandil on tunduvalt suurema mõjujõuga nähtamatu eluenergia liikumine — lapsevanema tähelepanu kaudu. Kiites last, suuname talle positiivse tähelepanu ning laps tunneb positiivse (kõrgema sagedusega) energia juurdevoolu. Laites last, suuname talle negatiivse tähelepanu ning laps tunneb negatiivse (madalama sagedusega) energia juurdevoolu. Ignoreerides last, jääb laps aga ilma igasuguse tähelepanuta ning seega ka ilma (välise) energiata. Tõenäoliselt on kõik inimesed vahetevahel tajunud, et keegi vaatab neid ning ümber pöörates saanud sellele kinnitust. See on heaks näiteks, kuidas me võime tunda tähelepanu energiat. Ka avalikkuse ees esinejad teavad tõenäoliselt hästi, mida tähendab olla paljude inimeste tähelepanu all.

Halva käitumise sündroom

Ehkki lapsevanemad võivad arvata, et lapsed on orienteeritud positiivse tähelepanu saamisele, ei pruugi see alati nii olla. Suurema koguse negatiivse energia olemasolul lapse energiaväljas on laps nagu kurjast vaimust vaevatud — pea kogu tema käitumine on negatiivse varjundiga. Selline olukord võib olla lapsevanematele tõsiseks väljakutseks, muutes vanemate elu õudusunenäoks.

Lapse (elu)energia tasakaal

Niisiis, tegelik rindejoon paljudes kodudes on seotud eluenergia puudujäägiga. Kui lapse eluenergia vajadus on suurem, kui tema käsutusse antud eluenergia, siis ta püüab oma „varusid” täiendada esimesest võimalikust allikast. Selleks on tavaliselt teiste perekonnaliikmete, eriti lapsevanemate, tähelepanu endaletõmbamine. Vaid siis, kui lapse loomulik eluenergia pealevool vastab tema energiakulutusele, on tal võimalik pääseda tähelepanuenergia sõltuvusest. Vaid siis puudub lapsel vajadus teiste (pideva) tähelepanu järele.

Meie käsutuses oleva eluenergia dünaamikat (kas see kasvab või kahaneb) mõjutab viis, kuidas me seda kasutame ehk KUHU ME SUUNAME OMA TÄHELEPANU. Kui meie tähelepanu on suunatud negatiivsetele nähtustele, näiteks õudus- ja vägivallafilmid, tagarääkimine, kättemaksu planeerimine jne, siis meie eluenergia väheneb. Kui aga suuname oma tähelepanu positiivsetele nähtustele, näiteks iseenda psüühika korrastamine, oma annete arendamine ja isetu väljendamine, õppimine, teiste inspireerimine jne, siis meie eluenergia pealevool kasvab.

Lapsevanemate võimuses on olulisel määral mõjutada neid mõlemaid aspekte oma laste juures. Oluline on, et vanemad hoiaksid oma mõtted puhtad. sest sellel on tavaliselt oluline mõju ka lastele ning seega ka nende tervisele ja käitumisele. Siis oskavad vanemad õpetada, kuidas saada hakkama impulsside ehk hetkeemotsioonidega.

Niisiis seni, kuni püüame oma laste käitumist mõjutada erineva välise tähelepanu doseerimisega, on meie võimalused lapsi mõjutada suhteliselt piiratud. Pigem on oht „toota” sõnakuulelikke käsutäitjaid või ühiskonna reegleid ignoreerivaid mässumeelseid.

Alternatiivne lähenemine

Vajadus välise tähelepanu ja tunnustuse järele on üks inimese psüühika ebaterviklikkuse tunnustest. Ka Maslow` vajaduste hierarhia liigitab neli alumist vajadust puudusest (ehk ebaterviklikkusest) tulenevateks vajadusteks. Väga suurel osal inimestest on tänapäeval tunnustusvajadus rahuldamata, see toob kaasa kogu meile teadaoleva „tantsu” tähelepanu pärast meedias ning haiglase vajaduse „eriliste” riiete, autode, ehete, majade jne järele. Inimesed teevad sõna otseses mõttes, mida iganes, et pälvida tähelepanu. Kõik see toimub emotsionaalse manipuleerimise hinnaga.

Niisiis, kui lapsel on ilmselgelt tugev tähelepanuvajadus, siis on otstarbekam püüda mõistlikult kasutada positiivse ja negatiivse tähelepanu andmist ning ka lapse tähelepanupüüdluste ignoreerimist, mõjutamaks väliselt tema käitumist lapsele positiivses suunas. Siiski, senikaua kuni lapse käitumismotiivid ei ole tema jaoks teadvustatud, on kogu töö suunatud rohkem tagajärgede vähendamisele. Tõeliste põhjusteni on võimalik jõuda alles siis, kui laps on on jõudnud ikka, kus ta saab antud nähtusi teadvustada ja on neid võimeline „kõrvalt” vaatama.

„Haiglasest” tähelepanu vajadusest vabanemiseks peaksid lapsevanemad aitama lapsel konstruktiivselt hakkama saada oma emotsioonidega ning õpetama lastele tähelepanu hoidmist positiivsetel ja arendavatel nähtustel. Kõik see on siiski võimalik ainult siis, kui lapsevanemad on selle tee kõigepealt ise läbi käinud. Kui perekonnas on kombeks veeta aega TV ees, kiruda rumalaid poliitikuid, naabreid, ülemusi või alluvaid, pidutseda ja siis tülitseda jne, siis ei ole need lapsevanemad võimelised ka oma lastele adekvaatset ja toimivat psühholoogilist abi andma. Jääb lootus, et täiskasvanuks saades teevad lapsed ise läbi selle raske enesemuutmise protsessi, mis nende vanematel endil tegemata jäi.

Julgustamine maailma tundma õppimisel, innustamine oma loovate võimete arendamisel, inspireerimine ja eelkõige eeskujuks olemine — need on kasvatusvormid, mis omavad kvalitatiivselt paremat mõju. Kui juhime oma tähelepanu ehk eluenergiat lapse arengu (positiivseks) suunamiseks, siis selle tulemusena nii lapse kui ka lapsevanema eluenergia kasvab.

Lugejaile, kes on artikli lugemisega käesoleva lõiguni jõudnud, kus on teie tähelepanu? Kellele seda kingite või millele suunate? Kui palju loovust teil on? Missugune on teie enesetunne? Kas suudate luua oma elu või elu „loob” teid?

Allikas: visioonid.ee