Unsplash
Oled kindlasti enam kui korra endale lubanud, et ei hakka last maiustuste, mänguasjade ja muu meeleheaga “ära ostma”. Siis aga saabub olukord, mil muud võimalust rahu tagamiseks kusagilt ei terenda.

Ära tunne ennast süüdi, värske uuring paljastab, et lapse käitumine ei pruugigi sellise teguviisi tõttu halveneda, pigem vastupidi. Siiski — preemiat ning pistist omavahel segamini ajada ei tohiks!

Põhjus, miks lapsele võib motivatsiooniks aeg-ajalt head-paremat anda, on see, et meeldivat elamust soovitakse uuesti kogeda, kirjutab autor David Shannon raamatus “Good Boy, Fergus!” (“Tubli poiss, Fergus!” toim.). Kuigi raamatus välja toodud katsealuseks on koer, väidab autor, et täpselt nagu loomadega, kipume me ka lastega suheldes segamini ajama preemia ning pistise. Kuigi koera näide võib olla ekstreemne, on see siiski loogiline — loom, kes igal õhtul söögilaua ääres kerjab ja iga kord jalust ära saamiseks palakese saab, ei õpi selle käigus mitte kui midagi. Kui talle aga mõne edukalt sooritatud ülesande eest maiustuse näol kiitust avaldada, sooritab ta selle suure tõenäosusega ka järgmine kord isegi juhul, kui talle sel korral maiust ei antagi. Kui aga looma pidevalt karistada, aktiveerub temas hoopis hirm ning esimesel võimalusel hakkab ta oma peremehe vastu mässama. Sama juhtub ka lastega.

Just seetõttu polegi altkäemaks autasu, kuna töötab vaid korra ega õpeta ainsatki uut oskust. Kui koera näide tundub liiga primitiivne, siis ka inimühiskonnast leiab häid näiteid: keegi poetab näiteks kohtunikule või politseinikule meelehead, et see langetaks soodsa otsuse. Seadusesilma esindaja ajutegevus ega oskused ei muutu sellest mingil määral ning kui sa tahad, et ta ka teist korda sinu kasuks otsustaks, pead altkäemaksu kordama. Autasu on aga midagi, mis soodustab positiivset käitumist.

Uuringud ongi näidanud, et autasustatud tegevusi suure tõenäosusega korratakse ning biheivorismi ja vanemluse kontekstis on selleks tegevuseks laste puhul kuuletamine ning koostöö. Eesmärgiks peab olema karistusjuhtumite vähendamine ja autasustamise suurendamine. Seega, selle asemel, et öelda: “Söö oma herned ära, muidu magustoitu ei saa!” ütle hoopis: “Kui sa tahad jäätist, söö palun esmalt oma herned ära”. Eks ole väga tuttav olukord igas lastega pere söögilauas?

Teadmine, et autasu pole altkäemaks võib olla võtmeks selliste vanemate puhul, kelle jaoks igasugune pistise kontseptsioon on lubamatu. “Miks ma peaksin meelitama oma lapsi mulle kuuletuma? Kas see polegi asi, mida nad peaksid igal juhul tegema?” Paraku pole lapsele see teadmine kaasa sündinud. Meie, täiskasvanud, teame, et kui me tööle ei ilmu, saame tõenäoliselt kinga ega pea selle teada saamiseks seda omal nahal läbi tegema. Lapsel pole aga sellisest põhjus-tagajärg seosest õrna aimugi ning tema tahab piire kompida.

Allikas: Psychology Today