Foto:Scanpix/PantherMedia
Teistega arvestamine on vajalik, et ka meiega arvestataks. Kui suhted perekonnaringis on hoolivad ning õdede-vendade läbisaamine paljulapselises peres hea, kujundab see sooja koduse atmosfääri, mis annab lapsele juurde jõudu ja julgust ning tagab turvatunde.

Teistega arvestamine tähendab kaaslaste märkamist ja austamist, oskust kompromissile jõuda ning vajadusel järeleandmisi teha. Oskus ja soodumus teistega arvestada võimaldab uusi suhteid luua, sõpru leida ning neid hoida — peame oskama teatud hüvedest loobuda, et saada asemele mõni teine hüve. Oskus teiste heaolu tähtsaks pidada avab võimaluse grupi liikmena (olgu lasteaia mänguväljakul või noortekeskuses, klassiruumis, koolisööklas, ekskursioonil, tantsu- ja lauluringis, aktusel või spordivõistlustel) paremini saavutada ühiseid eesmärke — suutlikkus püstitada ja saavutada grupi huvidega kooskõlalisi eesmärke on ka vaimutervise tunnus.

Selleks, et sinu laps õpiks teistega arvestama, tuleb sul esmalt aidata tal iseendaga toime tulla. Vaata: 7 vihjet, kuidas oma pöörast mudilast ohjeldada

Koduse eeskuju jäljendamine avaldub lapse läbikäimises eakaaslastega. Hoolimine kui oskus märgata mängukaaslaste vajadusi ja soove, kujutleda klassikaaslaste mõtteid ja tundeid, hoolimine kui gümnasisti teadlikkus arvamuste, hoiakute ja seisukohtade paljususest aitab noorel oma eelseisvaks eluks üles ehitada rahuldustpakkuv ja toetav suhtlusvõrgustik.

Foto: Scanpix/PantherMedia

Vanemad on lapse esmased mõjutajad: laps paneb hoolega tähele oma vanemate käitumist ning võtab selle omaks — nii et hea eeskuju pakkumine on parimaid viise soovitud käitumismalli kujundamiseks. Väiksema lapse puhul sobivad samastumiseks ka muinasjututegelased ja raamatukangelased. Alati ei pruugi olla head eeskuju käepärast, siis peab püüdma vähemasti vältida halva eeskuju matkimist, mida pahatihti võimaldavad teleprogrammid ja videoportaalid. Lapsele tuleb seada piiranguid, et ta õpiks kokkuleppeid sõlmima, kompromisse leidma ning koostööd tegema, nägema oma kaaslasi kui samuti soove ja huvisid omavaid ja võrdväärselt olulisi isikuid. Samas ei pea ettekirjutused ja piirangud olema liialt jäigad, et laps ei harjuks end maha suruma ja säilitaks valmiduse oma soove ja huvisid teadvustada ning väljendada.

Foto:Scanpix/PantherMedia

Häid kombeid ei omandata üksnes õpikut lugedes või töövihikuharjutusi täites. Vahetu suhtlemine, kus vilumus kujuneb läbi isikliku kogemuse ja tagasiside, võimaldab lapsel järk-järgult lihvida sotsiaalseid oskusi. Vanem saab külaskäikude ja koduste küllakutsetega teadlikult viia lapse kokku erinevate inimestega. Samuti on arendavaks vahendiks rollimängud ja rollivahetus — näiteks kui lapsel on raskusi mõne eksisammu mõistmisega, võib vanem seada ta samalaadsesse situatsiooni ning arutada seejärel, missuguseid mõtteid ja tundeid see olukord lapses tekitab. Eeskuju pakkumisega võrdselt oluline on hoolimise ning ühiste väärtuste üle arutlemine nii kodus kui koolis — hoiakute ja seisukohtade sõnastamine ja põhjendamine ning lapse kaasamine aktiivse osapoolena sellesse arutlemisprotsessi.

Kui aga laps ei suuda kuidagi ilma tülideta seltskonnas olla, siis vaata: Mida teha, kui lapsed kaklevad

Foto:Scanpix/PantherMedia

Enamasti satuvad õpetajate kõrgendatud tähelepanu alla normirikkujad, kuid reageerima ei peaks üksnes probleemkäitumisele. Laiduväärseid tempe arutatakse kindlasti, samas pööratakse vähem tähelepanu tublide tunnustamisele ning ka ebaõnnestunud katsetele hästi käituda. Sobiva käitumise harjutamise juurde kuulub lapsele võimaluse andmine tehtud vigu parandada ning talle toeks olemine lahendusviiside leidmisel, kuidas sobimatu tegu hüvitada ja teinekord oma teo tagajärgi ette näha.

Elutervete väärtushinnangute kujundamine kodus ja koolis, sobivale käitumisele suunamine ning õigete hoiakute sisendamine aitavad lapsel tajuda end kogukonna väärtusliku liikmena, soosivad koolirõõmu kogemist ning aitavad tagasi hoida kiusajaid ja nende käsilasi oma kaaslasi kimbutamast nii koolikeskkonnas kui internetis. Täiskasvanu ei saa valvata lapse igat sammu, kuid saab usaldusliku suhte ja isikliku eeskuju läbi anda lapsele vahendid, kuidas teisi kahjustamata ja huvisid kooskõlastades ka ise õnne leida. Laps soovib olla tema jaoks sümpaatse täiskasvanu sarnane, seetõttu on suur vastutus lapse väärtushinnangute kujunemisel kõigil täiskasvanutel, kellega laps kokku puutub.

Loe veel nõuandeid turvaliseks ja hoolivaks eluks “Julged hoolida?” lehe sektsioonist: ”Turvaliselt läbi elu