Foto: Pixabay
"Kuulen, kuidas emad räägivad hirmuga pühapäevadsest kellakeeramisest ja talveajale üleminekust - eks ta muidugi ole hirmutav, kui laps 6 asemel kell 5 ärkama plaanib hakata. See on tõesti väga vara ja pimedust tuleb taluda veel kauem. Mina aga ei jõua seda ära oodata, et laps ja ma ise hommikul maast lahti saaks varem ja me ometi õigel ajal kuskile ka jõuaks," tunnistab Kateriin.

Tänaseks on mu tütar viiene. Ma ei mäleta väga palju probleeme kellakeeramistega terve ta elu jooksul ja olen kiiresti kohanenud igal kevadel ja sügisel - kiiremini, kui enne last vähemalt - aga nüüd viimased paar nädalat on nii piinavalt rasked meie hommikud olnud ja ma juba nii järjekindel sarihilineja, mis tekitab minus omakorda tohutut ärevust, sest eelistan kõikjal olla pigem varem kui hiljem. Seega loen nüüd põnevusega tunde kellakeeramiseni.

Jah, muidugi on laupäeval ja pühapäeval tore, kui laps 8.30ni või kauemgi magab - paljude emade unistus vist lausa, aga kui ta teeb seda ka tööpäevadel, mil ma tegelikult ikka 9 peaksin juba kontori- mitte alles lasteaiauksest sisse astuma, on minu ootused seekordsele esmaspäevale erakordselt kõrged. Kas me saaks lõpuks tagasi hea aja, mil ma ei pea rääkima ega rabistama ukse all sisemiselt keedes ja rahumeelselt samas selgitada püüdes "Emme jääb tööle hiljaks, emmele ülemus juba kirjutas" jne.

"Ärata laps lihtsalt varem," on paljud soovitusi mulle jagada püüdnud. Sellega on aga üks suur mure - ma ei saa ennast ka voodist välja enne viimast minutit juba mitu-mitu nädalat. Kogu oma arenenud kohusetunde ja muu juures ei ole mul see lihtsalt õnnestunud mitte ühegi valemiga, vaid kulgenud raskes uneudus äratuse edaslükkamisega viimase võimaliku minutini. Ja samas udus toimetades siis kontori kolmanda kohvitassini umbes ehk mitu tundi.

Loodan ka, et mu kella 22 pealt südaöösse oma aja saamiseks nihkunud unegraafik saab ka selle kellakeeramisega paika ja saabub mingi teravam hommikunormaalsus ka mulle, kus saan voodist välja ise kell 7.30ks ning nautida ehk esimest kohvitassi, kuni teised veel nohisevad, et siis neid juba kallistuste ja musidega äratama minna, nagu seni heaks tavaks olnud. See kõik ongi hetkel umbes tund nihkes, aga see tund on väga-väga tähtis tund, mis mõjutab kogu edasist päeva.

Ma näen, kuidas praegune kogu pere vaid veidi sassis aga ränga mõjuga unerežiim mõjutab meie läbisaamist, tujusid õhtul ja paljut muud ja ootan põnevusega, et saaks kõik paremal ajal magama ja varemal ajal üles.

Muide, olin alles 30-aastane, kui mulle tehti lihtsalt selgeks, kuidas meeles pidada, kuhu poole kella keeratakse: alati saama aasta suve poole ehk kevadel edasi, sügisel tagasi.