Foto: Shutterstock
Lapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema.

Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid, eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja tema vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas nende emotsioonide ühildumine õnnestub.

Kui ema näiteks toidab oma last, hoides teda süles, ise aga on oma muremõtetega ei tea kus (vaatab telerit või istub arvuti taga või tunneb hirmu igapäevase eluga toimetuleku ees), siis ei saa laps jagada emaga läbi pilkkontakti teda toetavat emotsiooni. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või on lapsevanem iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal. Lapsel tekib segadus: ta ei saa aru, mis emaga toimub.

Laps tahab jagada vanematega nii oma tähelepanu kui ka püüdlusi. Kellega see laps neid siis jagada saab, kui isa või ema näiteks istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi. Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb ning salvestab oma vanemate emotsionaalsed reageeringud.

See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub esimesel eluaastal kujunenud turvalisest kiindumussuhtest lapse ja tema vanema või hoidja vahel. Kiindumussuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks. Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv. Tema vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning kohanemine ja suhtlemisevalmidus on paremad kui lapsel, kelle kiindumussuhe on puudulikult arenenud või puudub üldse.

Näiteks: 8-aastane laps on psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks see, et laps vaatas ühel õhtul televiisorist mingit koletistega filmi.
Põhjus-tagajärg seos oleks justkui loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps teadlik sellest määratlemata pingelisest olukorrast, kuid ta ei tea täpselt, mis toimub. Ta tajub hirmu ja ohtu. Kui laps nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis, mida laps kardab, on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine.

Lapsel on vallandunud mahajäetuse hirm: mis saab siis temast, kui ema ja isa lahku lähevad. Mahajäetuse hirm võib väljenduda erinevalt. Mida ebakindlam on olnud lapse varasem kiindumussuhe, seda tugevamalt võivad väljenduda tema ärevus ja hirm.
Laps vajab oma tunnetega toimetulekuks eelkõige oma vanemaid. Kui segadus on vanematel, peegeldub see ka lastel. Vanemate hirm ja ärevus kandub üle ka lastele. Laste vanus ei ole siin määrav, hirmude väljendus võib aga vanuseti olla erinev.

Või näiteks selline näide: 7-aastane laps on kasvanud üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on koolihirm ja ta ei taha koolist kuuldagi. Ema arvab põhjuse olevat ühes lasteaia lapses, kes tema last olevat kiusanud.

Aga mis toimub lapses tegelikult?
Laps tunneb, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Laps tajub, et ta ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja iseseisvalt suhelda ja iseendaga hakkama saada. Hirmu võib põhjustada ka ema ja lapse üleseotus. Kui lapsel puudub eakohane kogemus ja oskus ise otsustada ning oma vajadusi väljenda, oma probleeme eakohaselt lahendada, siis tekib sõltuvussuhe täiskasvanutest.

Kas hirm võib väljenduda agressiivsusena?
Sageli arvatakse, et lapse agressiivset käitumist võib mõjutada televisioon. Jah, see võib nii olla, kuid miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.

Oluline on mõista, missugused tunded lapse agressiivset käitumist suunavad. Kas sellise käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnivad enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid tahavad valdavalt olla tugevad ja mehised. Kuidas sa väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku. Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Sellisel lapsel ei ole turvaline side oma vanematega olnud piisav. Ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles ma olen...

Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestel eluaastatel toimivasse laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et meie välismaailmas toimuvad sündmused mõjutavad lapse agressiivsust siis, kui laps ei tunneta piisavalt tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsust ja armastust. Või laps ei koge vanemaid hoolivate ja armastavatena. Kui laps ei ole kogenud tema jaoks tunnetatavat hoolivust ja mõistmist, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.

Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem puutub ta elus kokku erinevate elusituatsioonidega. Nendega toimetulek oleneb tema varajases lapsepõlves kujunenud baasturvalisusest, vanemlikust hoolimisest ja armastusest. Laste hirmud on paljudel juhtudel nende vanemate hirmud. Et aidata last, on vajalik eelkõige aidata tema vanematel selgust saada nende endi hirmudes.

Millal abi saamiseks pöörduda psühholoogi või psühhoterapeudi juurde, seda otsustab vanem ise. Mina pean siin määravaks mõõdikuks lapse õnnelikkuse tunnet. Kui laps ei ole õnnelik, mida ta tegelikult siia ilma sündinuna peaks olema, siis on põhjust tema vanematel uurida, mis takistab nende lapsel olla õnnelik ja rõõmus.
Kirjanduse soovitamisega olen ma alati olnud tagasihoidlik, sest nende loetelu võiks olla pikk. Inimesed on erinevad. Kui vanem tahab oma last paremini tundma õppida, siis leiab ta sobivad raamatud ise. Vanema tahe ja valmisolek on siinjuures määrava tähtsusega. Õpetaja jõuab õpilaseni siis, kui õpilane valmis on.

Ene Raudla
Kliiniline psühholoog, psühhoterapeut

Allikas: MTÜ Viljandimaa Nõustamis- ja õpiabikeskus Vasem parem