Kuigi me räägime, et raha pole elus kõige tähtsam, kipub see ometi teatud vanuses olema vaat et elu ja surma küsimus. Üsna sama tähtis kui hapnik, mida hingame. Vanemate asi on otsustada, kui lahti nad need „hapnikukraanid“ keeravad.

Kolme poja ema Triin Raa (40) oli taskuraha teemaga esimest korda vastakuti viis aastat tagasi, kui kooli läks pere esimene poeg Robi (12). Ema ei allunud kohe survele, sest ei tahtnud, et laps kooli puhvetist maiust ostaks. Taskuraha hakkas poiss saama teises klassis, euro nädalas, et pikkadel trennipäevadel endale midagi süüa osta.

Salat või saiake?

„Mida sa siis ostsid?“ uurin Robilt. „Salatit!“ vastab too, aga muie tema näol reedab, et see polnud mitte alati nii. „Robi ostis magusaid saiakesi,“ kuulutab väikevend Ats (7), kes alustab kooliteed sel sügisel. „Mitte ainult! Salatit ostsin ka!“ protesteerib Robi.

Aruka lapsena märkas ta aga kiiresti, et puhvetis oli kõik kaks korda kallim kui poes. Seega liikus tema taskuraha edaspidi kohalikku kauplusse.

Alati vähe

Hiljem hakkas Robi saama 5 eurot kuus ja esialgu sellest piisas. Nüüd kannab isa pojale iga kahe kuu tagant kontole 20 eurot. „Seda on vähe,“ tõdeb Robi, sest tal kipub raha kergesti näppude vahelt libisema. Ta käib sõpradega kinos, pärast söömas ja teeb teistele välja. Kui uurin, kas söögiks ostab ta asju, mida emme tavaliselt ei osta, noogutab ta kavala muigega pead.

„Mul ei tule kogumine välja,“ tunnistab ta. Vahepeal sai ta siiski nii palju kokku, et osta enda tuppa televiisor, ent praegu on tal kontol vaid paar eurot. Mõnikord jätab poiss teadlikult oma pangakaardi koju, et mitte kulutada. Kõige enam stressi tunneb lapse rahakulutuste pärast pereisa, kes jälgib kontoliikumisi ja esitab pojale aeg-ajalt ebamugavaid küsimusi.

Kaire Talviste, www.siinjapraegu.ee

Loe taskuraha andmise teemal pikemat lugu ja soovitusi värskest ajakirjast Koolieelik