Mõned rollid kammitsevad meid rohkem kui teised. Need jätavad märgi kogu täiskasvanu elule, tekitavad abitust ja passiivsust, takistades iseseisvust ja enese kehtestamist.

Täiskasvanuks saanuna teadvustame sageli, et meile on peale surutud kellegi teise käitumismudel. Ning üritame leida võimalust selleks vabanemiseks, et sinna mitte alatiseks takerduda.

Alljärgnevalt tuuakse ära neli lapse rolli, millised esinevad sageli perekondlikes stsenaariumides. Siin on püütud neid eredalt kirjeldada, paisutades suuremaks mõningaid detaile.

Ürita kindlaks määrata, kellele oled rohkem sarnane, ning küsi siis endalt, kuidas lapsepõlves omandatud roll mõjutab sinu elu täna. Kas see avaldab mõju paarisuhetes, sinu valikutes ja otsustes? Mis kasu sellest on ja kas see ei sega mitte ennast kehtestamast?

Eeskujulik laps

Portree. Igas vanuses näeb ta välja nagu miniatuurne täiskasvanu — tahtekindel, kohusetundlik, mõistlik kõnes ja tegudes. Sellised lapsed saavad hästi aru, et väärivad täiskasvanute tähelepanu ja heakskiitu. Seda siis, kui täidavad võõraid reegleid. Selleks aga peab laps endas maha suruma kõik elusa — spontaansuse, impulsiivsuse, emotsionaalsuse.

Keelu all on ka negatiivsed ilmingud, näiteks agressiivsus.

Roll perekonnas. Ideaalne laps ei tee mitte kunagi seda, mis võib pahandada vanemaid. Tema ülesanne on maksimaalselt vastata nende ootustele. Ta on otsekui „visiitkaart“ — oma lähedaste veatu saadik välismaailmas. Reeglina kasutavad tema õed ja vennad suuremat vabadust, kuna kogu tähelepanu on koondatud üksnes temale.

Plussid ja miinused. Sellised inimesed on vastutustundlikud, distsiplineeritud ja sihikindlad. Ometi on nendega koos sageli väga igav. Nad otsivad alatasa heakskiitu ja kõrget hinnangut täiskasvanute (hiljem õpetajate ja ülemuste) käest. Ning see ei tee neid just eriti populaarseks. Lisaks on veel endistel ideaalsetel lastel keeruline luua lähedasi suhteid. Kuna nad ei oska oma tunnetega hakkama saada, suruvad nad endas alla kõik negatiivsed emotsioonid, mis tegelikult niikuinii mingil moel välja tungivad — näiteks sarkasmi atakkidena.

Sõnakuulmatu laps

Portree. Energiline ja rahutu, esitab alalõpmata küsimusi, rikub reegleid, korraldab provokatsioone. Tundmata väsimust, mässab ta perekondlike nõudmiste ja piirangute vastu, mille eest teda pidevalt karistatakse.

Roll perekonnas. Sellise lapsega on raske hakkama saada. Teda on kergem karistada, üritada alla suruda, piirata ja rahustada. Sõnakuulmatu laps on sageli vanemate tähelepanematuse peegeldus. Ning ta asub seda tähelepanu endale tõmbama kõikvõimalike võtetega.

Plussid ja miinused. Sõnakuulmatu laps on võimeline vastu hakkama, ta oskab öelda „ei” ja võib enda eest seista. Teisalt — kas ta ka oskab „ja” öelda? Üle ääre pulbitsev energia võib temast teha liidri, soov mässata — jätta inimese rolli, kes on alati vastu (ükskõik millele). Sellised lapsed käituvad vastutustundetult. Sageli on nad kahepalgelised — tugevatega käituvad meelitavalt ja alandlikult, nõrkadega aga julmalt.

Haige laps

Portree. Pidev nohu, allergia… Laps vajab jäägitut vanemate tähelepanu. Kehva tervise tõttu tekitab ta teistes muret ja kaastunnet. Ta õpib manipuleerima, kui mõistab, et ainult haigena võib ta saada seda, mida tavaelus talle ei anta — hoolt, tähelepanu ja armastust. Sirgudes muutub ta ilmselt haiglaslikult kahtlevaks inimeseks, kes pidevalt otsib endas haiguste sümptomeid.

Roll perekonnas. Laps valib endale sellise osa seetõttu, et saaks öelda emale: “Ma ei saa ilma sinuta hakkama”. Sellesamaga saab ema endale imepärase rolli — pühendunud ema, kes lapse pärast unustab kõik muu siin maailmas. Võimalik, et laps rahuldab korraga mõlema vanema vajadust, kel omavahel on raske toime tulla, ent hoiavad lapse pärast kokku.

Plussid ja miinused. Pidevalt oma last kaitstes, piiravad vanemad tema suhtlusringi ning jätavad poja või tütre ilma isiklikust elust. Selle tulemusel kasvavad need lapsed sõltuvateks, iseseisvusetuteks ja initsiatiivituteks. Neil on keeruline luua suhteid inimestega. Sageli sobib neile „haige-põetaja” mudel.

Igavene laps

Portree. Talle antakse kõik andeks ning ta kasvab üles kapriissena. Ta ei mõtle tagajärgedele ning muudab kergesti juba vastuvõetud otsuseid. Tahtejõuetu ja impulsiivne, kes ei koorma end ei murega homse päeva ega ka teiste inimeste pärast. Tal on ideed, soovid, aga ei ole kannatust ega vahendeid nende teoks tegemiseks. Ta ootab, kuni tema eest teevad teised kõik ära. “Igavene laps” ei tea midagi oma võimalustest ega pole valmis millegi eest vastutama. Ta kaldub otsima süüdlasi või leiab, et süüdi on valed olukorrad.

Roll perekonnas. Tavaliselt on see pere noorim laps, kes on ühtlasi siduv lüli vanemate vahel. „Kolmas on liigne“ — ta takistab nende lähedust, kuid säilitab seejuures kooselu. Sellised lapsed on vanemate igavese nooruse garantiiks. Pole vaja karta, et muututakse tarbetuks sel hetkel, kui laps lahkub perekonnast, sest seda lihtsalt ei juhtu.

Plussid ja miinused. Võluv ja vahetu. Ta on enesekindel, vähemalt väliselt. See aga avab tema jaoks inimeste uksed ja südamed.

Kuid kerguse ja veetluse taga ei seisa reeglina suurt midagi, seetõttu ei taha just paljud sellise inimesega suhelda. Laps ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada ning ootab alatasa, et teda kaitstakse. Sellised lapsed alluvad sageli võõrale ja halvale mõjule, kuna ei ole võimelised iseseisvalt mõtlema.