Tartus on lasteaia kohatasu seotud miinimumpalgaga, olles 15% miinimumpalgast. Tartlanna Madli Rähn (26) rehkendab kokku oma peatselt neljaseks saava poja Johani lasteaias käimise püsikulud: kohatasu 64 eurot ja 50 senti kuus, pluss toidu­rahaks poolteist eurot päevas. Kokku umbes 90 eurot, millele lisandub igakuine rühma teatriraha 2 eurot.

“Enamiku aastast on laste­aiaarve meie pere kõige suurem välja­minek,” tõdeb ta. ”Vaid mõnel üksikul talvekuul, kui õues paugub pakane ja pikemalt on 20 kraadi külma, on elektriarve koduse põrandakütte tõttu sellest summast suurem.” Lasteaia tunniplaanis on tasuta muusika- ja võimlemistunnid. Alates neljandast eluaastast pakutakse seal tasu eest ka jalgpallitrenni ja iluvõimlemist.

“Olen nõus, et praeguseks on laste­aiakohti kõigile, aga nüüd pole see enam igaühele kättesaadav kohatasu tõttu,” arutleb Madli. Siiski läheb alates kolmandast lapsest kergemaks. Teise lapse eest tuleb tasuda kohatasu 50% ning kolmanda ja iga järgneva lapse eest enam maksma ei pea, maksta jääb ainult söögiraha. Naine ütleb, et hetkel saavad nad ühe lapse kuludega küll hakkama, kuid kahe lasteaias käiva lapse puhul oleks juba keerulisem toime tulla.

Madlile tundub, et paikkonniti on pered selgelt ebavõrdses seisus. “Meil Tartus on kohatasu üle 64 euro, aga kohe siinsamas Tähtvere vallas, Tartu külje all, 16 eurot,” toob ta näiteks.

Ega kõrvalt vaadates ei pruugi alati aru saada, kas pere on lasteaiatasude maksmisega hädas või mitte. “Kuid probleem on kindlasti olemas,” jätkab Madli, “sest lasteaia hoolekogu koosolekutel sellest räägitakse ja leidub võlglasi. Samas on igasse rühma vabu kohti... Lasteaed on juba nagu luksuskaup. Kurb, sest arvatavasti on ka neid, kes ei saagi oma lapsele lasteaeda lubada.”

Artikkel on ajakirja Pere ja Kodu arhiivist.