Foto: Unsplash
Kasvataja ütles, et nii need asjad ikka ei käi, kodukord on kõigi jaoks. No ma ei tea, kui ta seal lärmi ei tee ja esimesel päeval vaikselt nihverdab oma voodis, mis sellest on siis, et ta ei maga lõunal?

Mulle tegelikult meeldib olla ka kodune ema, tegeleda laste ja majapidamisega. Mina olengi see, kes teeb päriselt hea meelega ja vabatahtlikult iga päev lastega õues jalutuskäigu ja paneb nendega kodus klotse virna, täitsa rõõmuga teen ka mehele igaks õhtuks sooja söögi. Nii et ei ole asjad sugugi nii, et ma lihtsalt pagesin koduste toimetuste eest ja väikese lapse kõrvalt tööle. Ma läksin tööle pool aastat enne lapse kolmeseks saamist sellepärast, et vanemahüvitise raha, mida me väga kokkuhoidlikult ja läbimõeldult kasutasime, on nüüd tõesti päris otsas. Aga meil on kodulaen ja mul polnud valikut.

Lubasin ülemusele, et olen kohe tööl täiskohaga ja panen pesamuna lasteaeda. Ega see mul esimene laps pole ja nagu peaksin teadma, mida teha, et kõik sujuks, mõtlesin ise. Sest viimane asi, mida ma tahan, on kinnistada firma tegevjuhis mingit sellist arusaama, et väikeste laste emana pole ma kuigi usaldusväärne töötaja, sest lastega ju alalilma juhtub midagi. Minul igatahes lapsed töölkäimist ei sega, uskusin kaljukindlalt.

Noh, ja nüüd on tulemus käes. Kusjuures mulle tundub, et neil - nii lasteaial, kui ülemusel- on täielik õigus arvata, et ma ei halda sugugi olukorda. Kohe selgitan, miks.

Olin hullult rõõmus, kui selgus, et saamegi enda pesamuna riiklikusse lasteaeda panna. Kodu lähedale ka veel! Lasteaed ja personal tundusid väga mõnusad, lapsele ka täitsa meeldis, leidis juba esimesel päeval endale sõbra, kellega kohtumist nüüd igal hommikul ootab. Esialgu harjutasime poole päeva kaupa. Nädalajagu käisin lapsega rühmas kaasas, et näha, kuidas ta kohaneb. Siis aga oli aeg sealmaal, et minu töönädal hakkas pihta ja laps jäi terveks päevaks rühma.

Ja juba teise päeva lõunal teatas kasvataja mulle läbi telefoni, et tulgu ma aga lapsele järele. Laps ei jää magama. No ja siis? See pole ju tema enda voodi ja pole päris harjunud veel ehk ja äkki ta polnud sel päeval piisavalt väsinud ka. Või oli üleväsinud hoopis? Mis mul üle jäi, vabandasin tööl ette ja taha ning läksin lapsele järgi. Aga ma ei saanud ju koos lapsega tööle tagasi minna, mul lihtsalt pole selline töö, et keegi saaks juures olla. Aga võtsin asja suht rahulikult - see üks kord antakse ju ikka andeks, ega see siis mingi pidev teema pole.

Aga nüüd selgub, et on ikka küll. Paar päeva hiljem sain järjekordse kõne, et tulge järgi... muidigi läksin ka. Nüüd ei teagi, kuidas olukorda lahendada? Kas hakata poole kohaga tööl käima? Aga äkki on probleem ajutine ja ma ei saa pärast oma tervet kohta enam tagasi? Rahaliselt ka nagu ei tasu ära see pool kohta. No ju ta siis tõesti segas teisi. Minul on tööl aga väga piinlik. Käin juba niimoodi mööda maja ringi, et kui ülemust näen, siis lähen ringiga teise osakonna kaudu enda laua juurde, muidu veel küsib, et mis värk mu töölkäimisega siis on nüüd?

Tahaks teada, kuidas teised emad sellise olukorra lahendanud on?