Meil on Eestis lasteaiad, mis on paljudes kohtades avatud 7-19ni. Lapsed saavad seal magada ja kolm korda päevas süüa. Neil on rühmas planeeritud õppetegevused ja lisaks laulmine, liikumine, tantsimine jne. See on luksus, mida mujal maailmas on vähe.

Meie lasteaiaõpetajad peavad tänaseks kõik olema kõrgharidusega ja teevad seda tööd enamasti suure südamega, sest olgem ausad, rikkust selle tööga ei saavuta. Kuna vallad peavad võimaldama kõigile lastele alates 1,5 aastaselt hoiukoha, siis topitakse rühmad võimalikult täis. Aiarühmas 24 last ja 2 täiskasvanut. Ei ole individuaalset õpetajat igale lapsele, mida paljud vanemad ilmselt sooviksid. Tänapäeval on VÄGA palju erivajadusega lapsi ja väga palju neid, kellele ei võimaldata tugiisikut. Pea igas rühmas on vähemalt üks aktiivsem laps. Piisab sellest ühest aktiivsemast, kui juba tundub, et lapsi on rühmas 10 rohkem. Enamus õpetajad annavad endast parima, et iga lasteaiapäev oleks lastele huvitav, turvaline, rõõmuderohke jne. Paraku tuleb igas rühmas ette asju, mida ei saa ära hoida mingil kindlal põhjusel (õpetaja tegeles hetkel kellegagi individuaalselt, aitas paaril lapsel jopelukku kinni jne.) Õpetajad EI veeda oma päeva lasteaias niisama istudes.

Õpetajad EI veeda oma päeva lasteaias niisama istudes.
Õpetajad peavad täitma päevikut, mis on enamasti internetipõhine - sinna läheb iga päeva kokkuvõte, põhjalik nädalaplaan, koos eesmärkidega, mida laps peaks õpitust omandama. Veel täidetakse laste arengukaarte (viimases rühmas koolivalmiduse kaarte), millele eelneb iga lapse põhjalik individuaalne arengu hindamine/jälgimine. Lisaks arenguvestlused ja arengumapid iga lapse kohta. Õpetajad otsivad infot internetist ja raamatukogust, et õppetegevusi huvitavamaks muuta, kaunistavad rühmaruumi vastavalt aastaaegadele ja sündmustele. Mänguasjade ja õppevahendite esitlusel valivad vanusele vastavad asjad rühma. Kõik see käib igapäeva töö juurde. Tean õpetajaid, kes teevad tööd ka kodus oma vabast ajast, sest lasteaiapäev ei ole kummist.

Mina olen lasteaiaõpetaja ja kui ma seda ametit õppisin, siis ma olin väga entusiastlik ja sinisilmne. Aastatega ma olen õppinud, et selle ameti teevad raskeks just lapsevanemad, kes ei soovi koostööd teha ja nõuavad palju. Õpetaja ja lapsevanema suhe ei peaks olema kliendi ja teenindaja suhe. See peaks olema lapsest lähtuv ja koostööle orienteeritud. Lapsed veedavad suure osa oma ajast lasteaias. Oma vanemaid näevad paraku päeva jooksul vähem, kui õpetajat. Püüdke siis rohkem teha õpetajatega koostööd, neid usaldada ja austada. Nii on ka lapsel parem rühmas olla.

Ma juhtusin lugema siin ükspäev taaskord mingeid kommentaare lasteaia kohta. Üks lapsevanem soovitas teisele, et mine ütle õpetajale näkku, mis sa asjast arvad. Teine vastas siis, et ei julge, kuna kardab, et õetaja hakkab tema lapsesse halvasti suhtuma. Selle peale teatas soovitaja, et õiendajate lastesse ei julgeta halvasti suhtuda. Mul jäi suu lahti selle jutu peale. Päriselt on selline suhtumine inimesesse, kes su last hoiab terve päev. Iga õpetaja armastab oma kasvandike, aga sellise suhtumisega muudetakse õpetaja süda tuimaks.

Sellise suhtumisega muudetakse õpetaja süda tuimaks.

Ka minu peale on hommikul enda halb tuju välja elatud ja see ei ole meeldiv tunne, rikub töötuju terveks päevaks. Õpetajaid sotsiaalmeedias pidevalt süüdistades ja halvustades ei saavutata muud, kui seda, et paljud õpetajad ei soovigi enam seda tööd teha. See on kurb. Seega, enne kui ütled, mõtle ja püüa mõista. Õnneks on minu rühma lastel väga toredad vanemad ja mulle väga meeldib see töö. Mul tuleb pisar silmi, kui mõtlen, et pean need lapsed järgmine aasta kooli saatma.

Jaga
Kommentaarid