Laste emotsionaalsest arengust lähtuvalt peaks lasteaias olema alla kolmeaastastel üks täiskasvanu iga nelja lapse kohta. Kuna enamasti täiskasvanute ja laste suhtarv nii suur ei ole, on õpetajad ülekoormatud ja stressis, mis omakorda kandub üle lastele. Kui 2–3aastane laps läheb hommikul aeda, vajab ta emotsionaalset tuge. Seda saab õpetaja pakkuda last sülle võttes. Kui aga õpetajaid ei jagu, on ju keeruline.

Samamoodi peegeldub laste käitumises vanemate ülekoormatus ja stress. Kui lapsel on ema-isaga turvaline kiindumussuhe, on tal lasteaias lihtsam kohaneda. Kui aga laps on ärev ja väga muretseb (näiteks kas emme või issi ikka tuleb õhtul järele), tõstab see oluliselt stressi taset.

Ka perekonnas ja vanemate omavahelises paarisuhtes toimuv mõjutab seda, kui lihtne või keeruline on lapsel vanema(te)st päev läbi lahus olla. Kui kellelgi peres on krooniline haigus ja tema tähelepanu on mujal või kui üks vanematest on välismaal tööl, tõuseb stressitase.

Kindlasti mängivad olulist rolli lapse isikuomadused. Kolmandik inimesi on introvertsemad, nad vajavad rohkem oma aega ja ruumi ega hakka kunagi nautima suurt kollektiivi, ükskõik kui palju nad ka ei harjuta. Sunnitud olemine ja suhtlemine suures seltskonnas on neile väsitav. 

Stressitaseme tõustes muutuvad paljud lapsed üliaktiivseks ja hakkavad sihitult ringi jooksma. Sel juhul peaks vanem leidma pärast lasteaiapäeva võimaluse koos lapsega ringi jalutada või õues olla, et ta saaks ennast tühjaks joosta. Neile lastele, kes on pärast aiapäeva, vastupidi, väga mõtlikud, võiks vanem lihtsalt füüsilist lähedust pakkuda: silitada, laulda, mängida nendega beebikooli ajast pärit mänge, et toetada lapse turvatunnet ja laps saaks oma akud täis laadida.

Loe lapsevanemate kogemusi lasteaiastressiga värskest numbrist!