Rahva Raamat
Tänapäeva lastele, kes arvavad, et piim tulebki pakist või et metsa saatmine on vaid üks sõnakõlks, on ilmunud lustakas raamat “Kati, Carl ja isevärki farm,” autoriteks Leelo Tungal ja loomalugude jutustaja Aleksei Turovski. Raamatut kaunistavad tõetruud illustratsioonid legendaarse Heiki Ernitsa sulest.

Raamat haarab kohe endaga kaasa kõige väiksemad südamed tänu Leelo Tungla imetabasele oskusele kirjutada justkui neile omases keeles ning lisaks Aleksei Turovski harivatele juttudele saame tunnistust ka loomaarmastaja uskumatule joonistusoskusele.

Selles loos otsustavad Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl, et sõidavad maale. Mõeldud-tehtud! Kati isal on plaan, et lapsed peavad nutiseadmetest lõpuks ometi eemal püsima ja tal endalgi on vaja kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat. Ka Carli ärimehest isal on lootus, et ta poeg vabaneb hetkel ühest levinumast nuhtlusest — nutisõltuvusest. Niisiis loomaaias töötav Kati isa Aksel otsustabki, et mõistlik oleks seda teha maal mõnusas loomingulises vaikuses, ja nii minnakse tädi Õiele maale külla. Selgub aga, et rahust ja vaikusest on asi kaugel — iga päev juhtub midagi. Ning peagi saavad külalised tagatipuks aru, et tädi Õiel ei olegi üldse tavaline farm, vaid üks väga isevärki farm. Lastele üllatuseks pole ka tädi Õiele nutimaailm võõras, kuid maaelu askeldused, sekeldused koera Mutiga ja põnevad kohtumised teiste loomadega haaravad lapsed tasapisi kaasa hoopis teise maailma, nii et nutihuvi ongi märkamatult tagaplaanil. Oleme tunnistajateks sellele, et kuidas looduses viibimine ja tavapärasest teine keskkond toob jõmpsikana käituvast lapsest välja tegelikult väga toreda tegelase. Laste tegemistest jutustavad peatükid vahelduvad Kati loodusteadlasest isa kirjatükkidega, mis tutvustavad huvitava nurga alt meile tuntud koduloomi. Loe ka põnevat katkendit raamatust!

Isa, ema ja minu plaanid

„Maale? Missugusele maale — kas Hispaaniasse, Egiptusesse või kusagile mujale?” küsisin isalt. Muidugi tean ma veel paljusid maailma maid, aga enamjagu meie klassi lastest on oma vanematega käinud puhkamas ikka kas Hispaanias või Egiptuses. Ega mul poleks midagi selle vastu, et üllatan esimesel septembril oma klassikaaslasi lõunamaa päevituse ja mõne klaaskaanega karbis pesitseva põrnikaga!

Isa muigas: „Küllap me kunagi läheme välismaalegi, aga seekord teeme väikese puhkuse siinsamas Eestimaal, vanatädi Õie talus. Ära tee midagi haput nägu! Sa mõtle: värske õhk, soe vast lüpstud piim, lihtne, aga maitsev talutoit, linnud-loomad…” „Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid! Kiviaeg…” jätkasin tusaselt isa loetelu. „Egiptusest saaks vähemalt

mõne skarabeuse koju tuua, aga selle sooja maapiima sees ukerdavad kindlasti ainult sitasitikad!” Isa silmad hakkasid pahaselt välkuma: „Kui sa arvad, et skarabeus on sitasitikast millegi poolest parem, siis võta teatavaks, et oled eksiteel. Muide, vanad eestlased ütlesid, et kes aitab selili kukkunud sitasitika jalule, see saab üheksa pattu andeks. Seda esiteks. Ja teiseks on vanatädi Õie puhtust armastav inimene, kelle lüpstud piimas pole eluilmaski mingeid võõrkehasid olnud. Võib-olla sa ei mäleta teda, sest viimati käisime kogu perega Kaasiku talus siis, kui sa olid alles titevankris, aga maapiimast oskasid sa küll juba siis lugu pidada.”

Nojah, eks ma ju tean väga hästi, et isa ärritub alati, kui mõne looma kohta halvasti öeldakse: tema meelest on kõik karvased ja sulelised ja kiletiivalised ühtmoodi armsad ja tublid, isegi rästikud on tema arust huvitavad roomajad ja kärnkonni ei jõua ta ära imetleda! Meie emaga oleme sellega juba harjunud, aga neid, kes isa vähem tunnevad, on paps vahel küll osanud endast välja viia. Näiteks ema kunagise klassiõe Krista, kelle uues Lasnamäe kodus me kogu perega soolaleivapeol käisime: seal vudis äkki üle uhkelt kaetud ja kaunistatud söögilaua kutsumata külaline — pikkade vuntsidega putukas, kes vist ise ka tundis, et ta seltskonda ei sobi, sest puges jahmunult kalavaagna varju peitu. Tädi Krista avas ehmunult suu, tema mees, onu Aare, pööras pilgu mõtlikult lakke ja minu ema tegi näo, nagu poleks ta putukat märganud. Aga isa oli kiire tegutsema: ta tõmbas hallikaspruuni pikakoivalise vaagna varjust välja ja vaatles seda kahe peo vahel hoides nagu mingit kalliskivi. „No näe, Babüloonia saadik jõudis ka pärale!” ütles ta rõõmsalt.

„Issand küll, meil pole siiani tarakane majas olnud!” ahastas tädi Krista, ise näost tulipunane. „Arvasin, et kui ikka puhtust hoida, siis neid ei tulegi!”

„Vabandust, aga see sõbrake siin pole tarakan, vaid prussakas,” sirutas isa oma kokkupandud peod tädi Krista poole. „Tarakan on prussakast palju suurem. Ja kui soovite veelgi priskemat prussakat näha, siis müüakse praegu lemmikloomapoes Maroko prussakat, kes on üle kaheksa sentimeetri pikk!”

Tädi Krista ei vaadanud prussaka poolegi, vaid kattis näo kätega. „Vaju häbi pärast kas või maa alla!” pomises onu Aare. Tahtsin öelda, et seda oleks tal küll raske teha — nende korter asub ju üheteistkümnendal korrusel -, aga nähes, kui kohkunud olid kõik peale mu isa, hoidsin targu suu kinni. Isa aga oli vana rahu ise: „See tegelane siin kannab teaduslikku nime Blattella germanica, aga pärit on ta hoopis Babülooniast. Näib, et tegu on emase prussakaga — tagumiku küljes on tal priske munakapsel. Sealt paunast on tulemas oma kolm-nelikümmend prussakahakatist…”

Raamatu leiad SIIT!