Levinud lastekasvatuse vead ja kuidas neid vältida
Järjepidevuse puudumine
Väikelapsed tunnevad ennast paremini ja turvalisemalt, kui neil on oma ajakava. Olgu siis tegemist kindlate vannitamisaegadega või sellega, mis kell minnakse magama. Lapse päevakava tuleks hoida nii reeglipärasena kui võimalik. See on paras väljakutse, kui last hoiavad erinevate põhimõtetega inimesed või kui täiskasvanud pole lapse päevakava suhtes omavahel kokku leppinud.
Laps ei saa vanemaga kahekesi olla
Kogu perega on tõepoolest väga lõbus koos aega veeta, kuid lapsele on vaja ka kahekesi olemise võimalust – et vanem oleks üksnes tema päralt. Lapse ja vanema aeg on igati vajalik ja lõõgastav, sest see vähendab ka õdede-vendade vahelist konkurentsi.
Liigne abistamine
Mõned vanemad lähevad lapsele appi kohe, kui ta millegagi veidikenegi jänni jääb. Enne kui hakkate oma last mõistatuse lahendamisel abistama, mõelge, kas te mitte ei saada sellega lapsele sõnumit, et ta ei saa niisuguste asjadega ise hakkama. Vanemad, kes pakuvad lapsele liigset abi, saboteerivad sellega lapse usku enda võimekusse ja toimetulekusse.
Liigne televiisorivaatamine
Väikelaps, kes kogu aeg mööda kodu ringi tuiskab ja segadust tekitab, võib tõesti tüütu olla. Laps, kes vaguralt teleri ees istub, on vanemale mugav. See liigne mugavus läheb aga hiljem kalliks maksma.
Uuringud näitavad, et väikelapsed, kes veedavad teleri ees liiga palju aega, kogevad hiljem õppimisel rohkem raskusi kui lapsed, kellega väiksena tegeletakse.
Võitlemine lapse jonnihoogudega
Paljud vanemad muretsevad, et väikelapse kontrollimatu raevu- ja jonnihoog näitab vanemaid ümberseisjatele ebakompetentsetena. Kõik väikelapsed aga jauravad, jonnivad, raevutsevad või lihtsalt kisavad ilma selge põhjuseta. See on lapsele üks võimalus pingetest vabaneda. See on ka võimalus katsetada, kas jonnimise abil saab oma tahtmist läbi suruda.
Kui lapsel on raevuhoog, pole mõtet hakata seletama, karistama või ähvardama. Isegi mitte siis, kui see kõik toimub avalikus kohas. Te tunnete ennast halvasti – selge see, teised vaatavad hukkamõistva pilguga –, aga ärge andke lapse nõudmistele järele ega hakake ka oma last karistama. Isegi kui ümberseisjate pilgud seda justkui nõuavad.
Laps on olulisem kui kõrvalseisjate pilgud. Välise hukkamõistmise hirmus ei tohi oma mudilast väärkohelda ka siis, kui ta raevutseb. Ka kõrvalseisjate märkusi ei maksa liigselt südamesse võtta. Jonnihoo tulemus ei tohi olla, et laps saab oma nõudmise täidetud sellepärast, et kardate kõrvalseisjate halvakspanu, ega ka see, et teie ise lapse suhtes valesti käitute, sest soovite kõrvalseisjate heakskiitu. Kui nemad oma lastega avalikes kohtades ei käinud ja neid jonnimise korral füüsiliselt karistasid, et tähenda, et peaksite ka seda tegema. Teie võtke oma jonniv laps sülle, viige ta eemale, oodake rahunemist, kallistage teda pikalt ja jätkake oma päeva.
