Annika ise polnud sellesse majakesse kunagi sattunud, kummalist voodijuttu aga rääkis talle vanaema, kellel endal voodit polnudki, sest tema magas kellakapis. Kellakapis jah! Aastaid tagasi oli vanaema lugenud muinasjuttu „Hunt ja seitse kitsetalle”. Sellest ajast alates oli ta kartma hakanud, et äkki tuleb öösel ka tema ukse taha kuri hunt, et teda ära süüa. Et muinasjutus jäi ellu just see kitsetall, kes end kellakappi peitis, otsustas vanaema, et kõige targem on ööseks kellakappi peitu minna. Isa arvas esialgu, et memm on omadega sassis, aga lõi lõpuks käega ja ütles emale: „Mis seal´s ikka! Kui ta tahab magada kellakapis, lasku käia! Peaasi et ta öösel „pimm-pomm” ei hüüa!”

Aga vanaema ei kavatsenudki keset ööd pimm-pommitada, sest kui ta õhtul kellakapi ukse kinni tõmbas, hakkas sealt peagi kostma valju norskamist. Annika aga mõtles murelikult, et kui hunt tõepoolest öösel ukse taha peaks tulema, kuuleb ta ju kohe, kus vanaema end peidab ja võib ta ikka nahka pista. Samas ei tahtnud tüdruk vanainimest asjatult hirmutada ega hakanud talle oma avastusest rääkima.

Ühel päeval, kui Annika oli just kõhu täis söönud ja arvuti taha istunud, pistis vanaema pea kellakapist välja ja ütles: „Annika, jälle sa istud internetis! Mine parem õue mängima!” Et Annika oli korralik laps ja kuulas alati vanemate inimeste sõna, pani ta kampsuni selga ning läks parki. Tiigi äärde jõudnud, istus ta pargipingile, võttis taskust telefoni ja hakkas mängima (see oli üks selline mäng, kus värvilisi kivikesi üksteise otsa laduda). Aga oh häda, varsti sai telefoni aku tühjaks ning ekraan jäi tummaks. Annika muutus nii nukraks, et isegi pisar tuli silma. Ta kössitas kurvalt pingil ja kiigutas jalgu. Äkki pistis põõsa tagant pea välja naabripoiss Kaspar, kes küsis: „Miks sa siin norutad?”

Annika ütles, et tahtis mängida üht mängu, aga telefoniaku sai tühjaks ja ekraan on täitsa must. „See mõni õnnetus! Mängime parem palli,” kutsus Kaspar. „Aga kuidas sa seda mängid? Telefon ju ei tööta,” uuris Annika. „Selleks polegi telefoni vaja,” seletas Kaspar ja otsis ranitsast välja ümmarguse nahkkera. „Lihtsalt tuleb jalaga palli lüüa niikaua, kuni see väravasse lendab,” seletas ta. Annikal lõid silmad särama: „Vau! See tundub küll põnev! Ainult et meil pole ju väravat!” Sellepeale hakkas Kaspar naerma: „Värava teeme sinu kampsunist ja minu koolikotist!” Annika võttis kampsuni seljast, Kaspar keeras selle rulli ja pani murule üheks väravapostiks, siis mõõtis mõned sammud edasi ja pani teiseks postiks oma ranitsa. „Niimoodi! Nüüd oleks meil vaja veel väravavahti,” ütles Kaspar uurivalt ringi vaadates. Kas äkki on veel mõni laps õue tulnud? Paraku polnud kedagi silmapiiril. Ainsad elusolendid olid tiigi peal ujuvad pardid.

Nii ütleski Kaspar Annikale: „Tead mida! Seni, kuni me väravavahi leiame, harjutame söötmist!” „Söötmist,” imestas Annika, „isa ütleb, et parte ei tohi sööta! Muidu jäävad nad haigeks!” Kaspar hakkas naerma ja ütles, et ei kavatsegi hakata linde toitma, vaid söötmiseks nimetatakse jalgpallis hoopis seda, kui üks mängija lööb palli teisele nii täpselt, et too selle kätte saab. „Kohe näed, kuidas see käib,” ütles poiss, läks muruplatsi teise otsa ja lõi palli jalaga Annika suunas. Tüdruk jooksis pallile vastu ja virutas sellele omakorda obaduse ja nii täpselt, et see maandus otse Kaspari jala peale. „Sa oled ikka eriline söödumeister!” imestas Kaspar ja pani omakorda palli Annika suunas teele. Nii nad hakkasidki üksteisele sööte jagama, joostes mööda muru ja üha hoogsamalt palli lüües.

Annika ema kastis rõdul lilli ja nägi mängivaid lapsi. Ta kutsus ka ajalehte lugeva isa vaatama, kui äkki nende tütrest on jalgpallur saanud. „Meie Annika jookseb mööda muru ringi, mängib palli ega istugi tuimalt pingi peal, nina telefonis?” imestas isa. „See on küll üks suur ime!” Samal hetkel tundis ema, kuidas tema kõht täie hooga aina suuremaks paisus, nagu oleks ise jalgpalli alla neelanud. Enne, kui isa midagi lausuda jõudis, läks ema kõht pauguga lõhki ja sellest lendas välja kummalise välimusega vibalik, kelle pealael ilutses antenn. „Tervist! Minu nimi on Mart,” teatas ta, „ma kuulsin, et teil on ime juhtunud ja tundsin, et nüüd on õige hetk sündida!”

Ema ja isa olid lausa keeletud. Nemad polnud kuulnud, et kui maailmas leiab aset ime või heategu, sünnib silmapilk ilma ka uus vahva tegelane, keda kutsutakse urmeliks ja kes hakkab lapsi abistama ning neile head tegema. Sel ajal, kui ema imestunult oma kõhtu vaatas, kus polnud jälgegi sellest, et sealt kummaline olevus välja oli karanud, kihutas urmel Mart õue ning võttis kohemaid sisse koha väravas. „Vau! Meile on väravavaht ilmunud!” hüüdis Kaspar Annikale, sest nüüd said nad hakata palli värava suunas lööma. Aga Mart oli nii osav väravavaht, et püüdis kõik pallid kinni.

„Kuule, nii pole aus! Sa pead ikka mõne löögi väravasse ka laskma!” kurtis Kaspar. Mart sügas kukalt ja küsis: „Kui mitu?”
Kaspar mõtles natuke ja ütles: „Ma arvan, et vähemalt kaks!” Mart juurdles veidi asja üle, kulm kipras, kratsis oma antenni ja teatas resoluutselt: „Ei, seda ma teha ei saa! Mina olen urmel ja sündisin, et teid aidata. Teie tahtsite head väravavahti ja siin ma olen! See poleks miski aitamine, kui ma teid petaks ja palle sisse laseks!”

See võttis Annika ja Kaspari esialgu nõutuks. Kuidas sa mängid jalgpalli, kui sa ei suuda ühtki väravat lüüa? Aga selle peale teatas Kaspar: „Ma tean, mis me teeme! Me peame oma võistkonna looma ja teiste meeskondade vastu mängima! Siis aitab Mart meil värava puhta hoida ning me ei kaota mitte kunagi!”

Selle aja peale oli juba ka teisi lapsi parki mängima tulnud ning peagi sibasidki mööda muru kaks võistkonda, ainult et selle vahega, et kui Kaspar lõi palli vastaste värava suunas, siis läks pall mitu korda sisse, aga kui vastased püüdsid tabada Mardi väravat, püüdis antenniga mehike viimase kui palli ilmeksimatult kinni. Ka mängu pealt vaadanud onu Kuno ei suutnud imestada, kuidas Mart küll kõik pallid kätte sai. Lõpuks üritas ta ka ise Mardile palli selja taha lüüa, aga ükskõik, kui palju ta seda ka ei katsetanud, Mart oli alati võidumees ja püüdis palli kindlalt kinni.

Kui mäng läbi, läksid Annika ja Mart koju ning Annika rääkis õhinal, kui imeline väravavaht on tema uus kaaslane, kellele isegi onu Kuno väravat lüüa ei suutnud. Isa oli seda kuuldes rõõmus, sest ka ta ise oli suur jalgpallifänn. Ema muretses pigem selle üle, kuhu uus laps magama panna. Annika pakkus välja, et äkki võiks Mart elada vanaema toas, aga kui vanaema kuulis, et tema tuba tahetakse uuele elanikule ära anda, vupsas ta kohe kellakapist välja, jooksis oma tuppa ja keeras ukse lukku. Nii ei jäänudki emal üle muud, kui panna Mart elama kellakappi, olgugi et uus elanik teatas, et tema miskit hunti ei karda.

Paraku ei saanud Mart oma uut eluaset just kaua nautida. Peagi rääkis imelisest värvavahist terve linn. Ühel päeval helises uksekell ja tuppa astus onu Kuno koos paksuvuntsilise mehega, kes rääkis inglise keeles ning kutsus Marti kuulsasse välismaa jalgpalliklubisse. Varsti sõitiski Annika koos ema ja isaga lennujaama, et Mardile head reisi soovida. Annika poetas isegi pisara, ehkki tal oli Mardi pärast hea meel. Ta oli alati rõõmus, kui mõnel sõbral hästi läks! Varsti rääkisid Mardi vägitegudest kõik ajalehed ja telejaamad ning temast sai Eesti kuulsaim jalgpallur. Isegi vanaema uhkeldas sõbrannade ees, et tema on selle kuulsa Mardiga samas kapis maganud.

Hoolimata sellest, et Mart oli üle ilma kuulus, oli tema parim sõber ikka Annika ning peagi läksid Annika, ema ja isa välismaale Mardi mängu vaatama. Küll oli siis Annikal uhke tunne, kui sada tuhat inimest staadionil kooris Mardi nime hüüdis, aga Mart lehvitas kõigepealt oma perele ja naeratas! Siis juhtus aga midagi täiesti imestusväärset. Annika pani tähele, et peagi lasi Mart ka endale ühe värava lüüa. Miks?
Kui kogu pere pärast mängu õhtust sööma läks, küsis Annika Mardilt, kas ta siis kõiki palle enam kinni ei püüagi.

Mart vastas muheledes: „Aga siin ei pea ma enam lapsi aitama ja võin asja rahulikumalt võtta!” Selle peale hakkas Annika naerma ja küsis: „Aga kui mina ja Kaspar sind mõnikord meie võistkonda abistama kutsume? Kas me võime siis sinu peale ikka kindlad olla?” „Muidugi, sest kuigi ma keerasin oma antenni maha, et ma saaksin ka peaga palli mängida, olen ma südames ikka urmel ja kui lastel on abi vaja, olen mina kohe platsis!” vastas Mart.

Selle peale läks Annika nägu naerule. Nii hea on mõelda, et sul on olemas kindel sõber, kelle peale saab alati loota!

Kes on urmelid?

Urmelid on väikesed, umbes pöidlapikkused olendid, kes sünnivad ainult siis, kui keegi teeb südamest tuleva heateo.
Nad on loomult häbelikud ja tagasihoidlikud ning eelistavad uudishimulike pilkude eest peitu pugeda. Urmelid oskavad suurepäraselt kurbust ravida. Kui keegi on väga kurb, tunnevad urmelid selle kaugelt ära ja tulevad teda salaja lohutama. Samuti oskavad urmelid unenägusid ehitada. Aga nemad ehitavad ainult ilusaid, värvilisi unenägusid – ja ainult väikestele lastele, kes oskavad just selliseid unenägusid näha.

Vaata, kuidas sina saad aidata: www.toetusfond.ee/urmelid