Kuigi pealtnäha tundub väga ajasäästlik luua lapse tuppa süsteem, kus kõik mänguasjad lihtsalt ühte suurde korvi või kasti visatakse, on see tegelikult lapse arengule pärssiv. Lastel on olemas loomupärane korratunnetus, mistõttu rõõmustavad nad väga, kui saavad iga päev sama asja täpselt samale kohale asetada. Teisisõnu tuleb igale mänguasjale tekitada oma kindel koht. Kuna need kohad ei pruugi aga sinu ja lapse jaoks samad olla, tuleb teemaga süvitsi tegeleda.

Pane kõigepealt paaril korral asjad ise ära ja jälgi seejärel last mängimas ning jäta meelde, kuhu tema need asetab. Lisaks, kui laps pole juba nädal aega mõne mänguasja vastu huvi tundnud, kõrvalda see valikust. Tihtipeale kasvab lapse huvi siis, kui ta pole eset mõnda aega näinud ja kasutanud. Kui huvi aga ei taastu, on laps järelikult mänguasjast välja kasvanud ning selle võib süümepiinadeta maha müüa, edasi kinkida või Uuskasutuskeskusse annetada.

Pärast eelpoolkirjeldatud jälgimis- ja elimineerimisprotsessi ongi käes aeg valida igale karmi testi läbinud esemele püsiv koht ning panna seejuures tähele, et riiul, nurgake, aknalaud või sahtel poleks ülerahvastatud — igal mänguasjal peab olema piisavalt ruumi, et lapsel oleks lihtne kõigi asjade koht meelde jätta ja sellest edaspidi kinni pidada.

2. Ole eeskujuks

Parim viis lapsi inspireerida on olla neile nähtavaks eeskujuks. Ära lükka koristamist nende uneajale, vaid kaasa ühistegevusse. Sinu lapsed jälgivad sind pidevalt ja isegi kui nad kohe ei taipa õigeid liigutusi teha või huvi tunda, jää rahulikuks ning anna aega. Ära seejuures mingil juhul demonstreeri, et koristamine sulle vastumeelne on. Proovi hoopis näidata seda kui sinu jaoks täiesti loomulikku tegevust. Hoidu kindlasti ka käskimisest ja sundimisest, kuna see muudab olukorra ebasoodsaks — lapsed tunnetavad sinu võimupositsiooni ning ükskõik milline järgnev tegevus pole enam lõbus ega vabatahtlik. Hea uudis on see, et iial pole hilja hakata koristamisel eeskuju näitama!

3. Väljenda ootusi selgesõnaliselt

Otsusta ära, millised on su ootused lapse koristamistegevusele ning tee need talle selgeks. Kas sa soovid, et asjad pandaks oma kohale igal õhtul või võivad mõned pikaajalisemad projektid nagu Lego-majad ja pusled järgmist päeva ootama jääda? Kui sul on mitu last, siis kumb paneb asjad ära pärast ühise mängimise lõppemist? Millised on sellisel juhul teise (ja kolmanda) lapse ülesanded? Reeglid iseenesest polegi nii olulised kuivõrd järjepidevus, millega neid järgid. Vali välja kindlad punktid, mis on sulle olulised ja juuruta neid.

4. Muuda koristamine mänguliseks

“Huvitav, mitu punast klotsi sa siit toast leida suudad?” ja “Mitu mänguasja jõuad ära panna enne kui mängukoera käteplaksutamise lugu läbi saab?” on vaid mõned näited mängulisusest, mille abil esitada lapsele asjade korjamise nõue nii, et see käsuna ei tunduks. Ja kuigi enamasti on raske tööpäeva lõpus energiat koondada, et koristamist mänguks pöörata, tuleb sellegipoolest pingutada, kuna nii võib õhtu kõige tüütumast osast vabalt kõige lõbusam kujuneda.

5. Esita palveid positiivses võtmes

Selle asemel, et käratada: “Enne süüa ei saa, kui mänguasjad koos!” ütle hoopis: “Pärast seda, kui oled mänguasjad kokku pannud, saame koos õhtusöögilauda istuda.” Aseta rõhk positiivsele tagajärjele, mitte ähvardusele, sellisel moel saad ebameeldivamalt lause poolelt tähelepanu kõrvale juhtida.

6. Oota loomulikku hetke

Mitte kellelegi ei meeldi põnevat tegevust pooleli jätta ning lapsed pole seejuures mingiks erandiks. Kuigi see pole alati võimalik, proovi oodata mängu lõpetamise palvega hetkeni, mil tuhin näitab loomulikke vaibumise märke. Lase kindlasti valmis teha pooleliolev joonistus ning panna paika viimased Lego-klotsid. Kui selle jaoks peab õhtusöögi, lõunaune, õuemineku või kätepesuga veidi ootama, olgu nii! Kui sul on viis minutit ootamiseks, saad lõppkokkuvõttes lapse rutem oma palvet täitma, kuna siis ei pea sa tegelema tüli ja jonniga, mida mängu katkestamine endaga kaasa võib tuua.

Jaga
Kommentaarid