Kui oled väsinud võimuvõitlusest, lapse jonnihoogudest ja sobiliku karistusviisi otsimisest, siis on abiks Laura Markhami raamat “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed”. Raamatust leiad väga praktilised juhendid, mille abil muuta oma kasvatusmeetodid positiivseks.

Paljud täiskasvanud inimesed on öelnud, et nad ei saa ealeski andestada oma vanematele, kes neid „nende enda heaolu silmas pidades“ lõid.
Kuid sellele vaatamata kasutab enamik vanemaid Ameerika Ühendriikides siiski füüsilist karistamist. Veel 2007. aastal tunnistas 85 protsenti noori, et vanemad on neid mingil eluetapil löönud või peksnud.

Kui teie vanemad kasutasid teie lapsepõlves karistusmeetodina löömist, siis võib juhtuda, et olete seda õigustades nende käitumisega leppinud. Võib-olla leiate isegi, et „niisuguse paraja juurika“ kasvatamisel polegi muud valikut. Kuulen sageli selliseid asju: „Mina sain lapsepõlves kere peale ja minust sai täiesti normaalne inimene“; „Sain lapsepõlves peksa ja olin selle ära teeninud.“ Meil on väga raske uskuda, et inimesed, kes meid armastavad, võiks meile tahtlikult haiget teha ja seega on meil vaja nende käitumisele vabandus leida. Kuid sellise valu mahasurumine tähendab, et me lööme suure tõenäosusega ka oma lapsi.

Füüsiline karistamine — uuringud

Doktor Elizabeth Gershoff analüüsis 2002. aastal kuuekümne aasta jooksul läbi viidud uurimistööd ihunuhtluse kohta ja tema tulemusi peetakse selles valdkonnas parimaks. Selle metaanalüüsi käigus ilmnes, et ihunuhtluse ainus positiivne tulemus oli kohene kuulekus. Ehk teisisõnu katkestasid ihunuhtlust saanud lapsed otsekohe niisuguse käitumise, mis selleni viis.

Kuid kahjuks seostati ihunuhtlust ka pikemaajalise vähesema kuulekusega, mis tähendab, et pikema aja vältel oli tõenäosem, et lapsed kordasid tehtud vigu. Veelgi tõsisem järeldus on aga see, et ihunuhtlust seostati üheksa negatiivse tagajärjega, kaasa arvatud suurenenud agressioon, õigusrikkumised, vaimse tervise probleemid, suhteprobleemid vanematega ja tõenäosus, et lapsed kannatavad vanemate üle piiri läinud karistamise tõttu pidevalt füüsilise väärkohtlemise all.

2012. aastal viidi läbi uurimistöö, mille käigus vaadati üle kahe aastakümne tulemused, ning Gershoffi järeldused leidsid kinnitust. Ilmnes, et nende laste ajus, keda füüsiliselt karistati, oli vähem hallollust ja neil esineb suurema tõenäosusega depressiooni, ärevust, narkootikumide kasutamist ja agressiivset käitumist.

Korduvalt on välja toodud, et löömine pidurdab intelligentsuse arengut ning suurendab jonnimise, trotsi, kiusamise, õdede-vendade vahelise vägivalla, täiskasvanute vaimse tervise ja hiljem perevägivalla probleeme. Mitte ükski uurimistöö ei näita, et füüsilist karistust saanud lapsed käituksid paremini või oleks täiskasvanuna emotsionaalselt tervemad. Võib-olla on see teie jaoks üllatus, kui te olete enne kuulnud, et mõne uurimistöö kohaselt loob peksmine positiivseid tulemusi.

Ajakirjandusele meeldib tekitada poleemikat, kuna igasugused vägivallaga seotud asjad ületavad ju uudiskünnise, kuid kõik seda teemat käsitlenud uurimistööd, mida peetakse teaduslikult usaldusväärseks (mis tähendab, et ka teised selle valdkonna spetsialistid avaldavad selle kohta arvamust ja see vastab publikatsiooni teaduslikele standarditele), toovad välja, et peksmine kahjustab laste psüühikat ja muudab nende käitumise halvemaks.

Kui te olete valmis sügavale endasse vaatama ja tundma tõesti taas seda valu, mida tundsite siis, kui teid lapsena füüsiliselt karistati, siis ei taha te iial oma lapsele sellist valu põhjustada.

Ja valu ei lõpe lapsepõlvega — ka siis mitte, kui me selle maha surume ja seda eitame. Sadade teaduslike uurimistööde põhjal saab öelda, et lapsepõlves osaks saanud füüsilist karistamist seostatakse negatiivse käitumisega täiskasvanueas, ka siis, kui inimene ise kinnitab, et peksmine ei avaldanud talle negatiivset mõju. Isegi paari lapsepõlves osaks saanud löömisjuhtumit seostatakse depressiivsete sümptomitega täiskasvanueas. Ehkki enamikust nendest inimestest, kes said lapsena peksa, kasvasid „igati normaalsed täiskasvanud“, on selge, et kui nad poleks peksa saanud, oleks nad märksa tervemad. Kahtlustan, et üks faktor, mis põhjustab täiskasvanute seas lausa ärevuse ja depressiooni epideemiat, on just see, et paljud inimesed kasvasid üles peredes, kus vanemad tegid neile haiget.

See on täiesti uus lähenemisviis, mis puudutab vastutustundlike, võimekate ja rõõmsameelsete laste kasvatamist.

Laura Markhami mõneti ebatavalisena tunduvad nõuanded aitavad vanematel paremini mõista oma emotsioone ja neid ühtlasi ka valitseda. Tänu sellele õnnestub neil seada lastele normaalsed piirid, tunda empaatiat ja väljenduda selgelt — ning tulemuseks on hästi kasvatatud lapsed. Raamatus on palju näiteid vanusegruppide kaupa alates imikueast kuni üheksanda eluaastani.


Ajakirjade Kirjastus 2014