Ma ju lubasin endale, et minust ei saa kunagi selline ema!
Enne laste saamist tundsin ma ennast rahulikkuse etalonina. Teadsin, et suudan alati leida probleemidele lahenduse, ükskõik kui keerukas see ka poleks. Vaatasin imestusega toidupoodides emasid, kes kaotasid enesevalitsuse ja karjusid oma laste peale, neid nähtavalt ehmatades. Pööritasin silmi ja mõtisklesin, et küll on ikka närvihaiged, milleks sellised üldse lapsi saavad. Olin uhke mõtte üle, et minust ei saa iialgi sellist ema.
Oh, kui naiivne saab üks inimene olla. Vaadates oma 2- ja 5-aastaseid rüblikuid, tunnen viimasel ajal lausa mitu korda päevas, et kaotan kohe oma enesevalitsuse. Ma ju tean, et mina olen pika päeva tööl, kus on vaja lahendada erinevaid muresid, ning olen õhtuks pinges. Ka lapsed soovivad peale lasteaiapäeva ennast vabaks lasta. Kuid tahes-tahtmata on see loonud kodus olukorra, kus karjun mina, või lapsed, või me kõik korraga.
Olen proovinud olukorda lahendada, lastes mehel rohkem lastega tegeleda, ning leida aega iseendale. See toimibki, kuid ainult korraks - õhtu lõpuks olen jälle suutnud vähemalt ühele lastest käratada, et ta kohe mänguasjad kokku korjaks.
Loomulikult proovin algul ilusasti ja rahulikult öelda, kuid tekib tunne, et lapsed võtavad mind tõsiselt ainult siis, kui häält tõstan.
Praegune olukord mõjub tervele perele negatiivselt. Järjest rohkem tekib probleeme ka minu ja mehe vahel. Lapsed ärrituvad kergemini ja lahendamata pinged on õhus. Ma tahan kohe olukorrale pidurit tõmmata, kuid kõik läheb aina hullemaks. Kahjuks ei ole võimalik saata lapsi vanavanemate juurde, et kõik saaksime oma närve puhata. Tuleb omakeskis hakkama saada, kuid mõtted on otsas...