Foto: Shutterstock
Pole mõtet alahinnata meid ümbritseva tarbimissurve mõju lastele. Paljude perede jaoks sarnaneb jõulukuu rahuliku küünal küünla järel kulgemise asemel tõkkejooksuga, kusjuures stardipauk käis juba novembris.

Tavapärane elurütm on pea peale pööratud, sest üks jõulu­pidu ajab teist taga ja kõikjale on ju vaja jõuda. Järgmine ebakõla on see, et kui terve aasta manitsetakse lapsi eemale ebatervislikest maiustest, siis detsembris voolab seda kraami ustest ja akendest sisse.

Aga see on kõigest süütu eelmäng kingijahile, mis moondab sind tõeliseks kütiks, kes tormab mööda kaubanduskeskusi, endal selg märg, et tabada õigeid asju: pihtas, põhjas!

Kellele on jõulu­kinkide tegemine rõõm ja nauding, neil pole vaja edasi lugeda. Teistele aga – ja ma tean, et meid on rohkem –, on kingi­otsimine puhas piin, sest tunneme end survestatuna. Lisaks lastele on kinke vaja ka õpetajatele-kasvatajatele, lapse klassikaaslastele, lähikondsetele, sõpradele, kassile... ja kusagil seal nimekirja lõpus ootab veel elukaaslane, kes ise ka ei tea, mida ta tahab. Seda kõike on liiga palju! Sa tungled rahvamassis, sul on palav, pea töötab nagu kalkulaator, võrreldes hindu ja asju – kulutad aega ja raha, mida sul tegelikult ehk pole võimalik kulutada. Miks sa seda teed?