Meil ei ole kodus kombeks vaadata vägivaldseid filme, kust talle on sellised mõtted ning sõnad siis pähe tulnud?

Lapse viienda sünnipäeva tähistamine möödus justkui hirmu tähe all minu jaoks. Nimelt avastasin mingi hetk, et lapse sünnipäev sattus emadepäevale ning sellest tulenevalt siis enamus lasteaiakaaslaste vanematest teatas, et nende laps ei osale.

Mul oli renditud suur mängumaja koos suure aiaga, mõeldes just sellele, et kõik või siis enamus, tuleb. Sai planeeritud hiigelsünnipäev: pere, sõbrad ja lasteaiakaaslased ühekorraga. Ma ei uskunud enne pidu, et kõik kutsutud inimesed kohale tulevad ning kui minuni jõudis reaalsus, et korraga tuleb sünnipäevale 50 inimest, siis ehmatasin ikka korralikult. Ma ei ole kunagi pidanud sellist suurt seltskonda inimesi võõrustama ja loomulikult ei osanud ma selleks valmistuda.

Tänapäeval on olemas aga sõber google ning tänu sellele sain teada, kui palju arvestada mingeid toiduaineid ühe inimese kohta. Tegin mitut sorti salatit, grillisime liha ning lõpuks oli laud lookas. Järgi jäi vaid käputäis toitu, mis sama päeva õhtuks meie õhtusöögilauale jõudis ja otsa sai. Kuna erinevas vanuses lapsi oli palju, sai tellitud lastele tunniks Ämblikmees, kes nendega ringi jooksis ja tantsis ja mängis.

Kui aga nüüd mõelda, mis see kõik maksma läks, siis võin olla rahulik ning öelda käsi südamel: saime peo peetud 250€ eest. Peokoha rent oli 110€, peojuht 60€ ning ülejäänud läks toidule. Tegin ise tordi, salatid ja snäkid ning hoidsin seeläbi päris palju raha kokku. Samuti oli kaval lüke grillida liha, sest liha toidab. Mees veetis küll enamuse aja grillimeister olles, aga talle see meeldis ja sai askeldada omas tempos. Üldse oli Mees väga suureks abiks tol päeval — tordi kaunistasid tema ja laps ning toitude ja pakkimisega oli samuti ta abiks. Eelmisel aastal oli ta sel ajal tööl ning siis oli iga pisemgi asi minu teha ja vastutada.

Koos lapse viieseks saamisega tuli mu ellu päris mitu muudatust. Mingi hetk hakkasid tal käima uutmoodi hirmud. Nutab õhtuti enne magama jäämist, et keegi ei tule kui tema kurvastab ning nõiad röövivad ta ära. Ma ei saa aru, kust see nõiajutt tuleb, sest me ei ole vaadanud ühtegi sellist filmi või rääkinud sellistel teemadel. Samas mõnes muinasjutus on nõiateema läbi jooksnud. Igatahes istun siis sageli lapse voodis, laps nutab süles ja räägib seda, kuidas nõiad ta ära viivad ja meie ei märka. Kui olen rääkinud, et märkame ikka ning ei emme ega issi lase oma last kellelgi ära viia, siis hakkab rääkima, kuidas tema peab noa võtma ning nõida sellega lööma. Kui ta selliseid mõtteid mõlgutab, siis on päris hirmus olla.

Hirmus juba seetõttu, et kust teab üks 5a vanune laps, et noaga tehakse teisele viga või nuga on tapariist. Pole just meie peres selliseid teemasid laual, et ta saaks neid üle võtta. Ka ei kasuta me selliseid väljendeid, mis annaks lapsele arusaama, et noaga võib kellegi pihta lüüa. Olen rääkinud, et niiviisi ei tohi mõelda ja rääkida, sest see on hirmus. Inimestele ei tohi teha viga ja sama kehtib ka nõidade puhul.

Meil ei ole kodus kombeks vaadata vägivaldseid filme või siis selliseid filme, mis nõretaks laipadest. Kui laps on ärkvel, siis vaatab ta vahel mõne multika või pikema lastefilmi samal ajal kui mina süüa teen. Samas ma tean, et ta ei ole laps, kes teeks teistele haiget. Meil ei ole olnud probleeme hammustamisega ega löömisega, mis on erinevates arenguetappides sageli teemadeks ning seeläbi on minu jaoks mõistetamatu, kust talle on sellised mõtted ning sõnad pähe tulnud.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (34) ja Piiga (5a).