Mida varem, seda parem. Sündides on imikul instinkt vee all mitte sisse hingata. Kui hakata last kohe vannis ujutama või käia temaga beebiujumises, siis need instinktid säilivad ja lapsel ei teki hirmu vee alla minna. Kuid ka hiljem on last reeglina kergem ujuma õpetada kui täiskasvanut.

Trenni! Tehniliselt õigesti suudab laps ujuda alles kuueaastaselt. See eeldab aga, et ta on eelnevalt veega sõbraks saanud, julgeb ka nägu vette panna. Selleks, et laps jõuaks järjest kilomeetri ujuda ja saaks isegi paanika korral või suurte lainetega oma ujumisoskuses kindel olla, peab treenima. Treeningutel õpetatakse õigeid ujumisvõtteid ja sukeldumistehnikat.

Iseõpetamine. Kui lapsevanem tahab last ise korralikult ujuma õpetada, peaksid tal olema ujumistreeneri teadmised. Kui neid pole, on tal siiski võimalus oma laps veega sõbraks teha.

Rõngad ja kätised. Ujumisrõngas või kätised annavad küll turvatunde, kuid nendega on laps vees püstises asendis. Iseseisvalt ujuma nendega ei õpi. Ujumiseks on oluline, et laps ei kardaks sukelduda ja end vee peal libistada – see eeldab, et laps paneb näo vette ja oskab vette välja hingata.

Koostegemise rõõm. Võta lapse õpetamist kui võimalust temaga kontaktis olla – see on teie ühine aeg. Ole kätiste või rõnga asemel ise tema turvaelement.

Nägu vette. Lapse veega harjutamine võib ka vanemale olla ühine tore tegevus, kus tasapisi pannakse nägu vette ja vaadatakse, mis vee all näha on. Kui laps ei pelga enam nägu vette panna, ärgita teda vee all õhku välja hingama.

Õhinapõhiselt. Ujumistehnika õpetamisel ei pea lapsevanem detailidesse laskuma. Kui laps oskab vee peal hõljuda ja julgeb nägu vette panna ning sukelduda, siis polegi vaja iga hinna eest talle ujumistehnikaid õpetama hakata. Las naudib vett ja on rõõmus selle üle, mis ta on juba omandanud.