Illustratsioon: Kristel Karp
“Mu mees ei kannata laste jonni ega vingumist silmaotsaski, ta läheb väga kergesti endast välja,” alustab Laura. See, et naine hoopis teistmoodi käitub, ongi mehele pinnuks silmas.


Mees käratas autosõidu ajal nutvale lapsele: “Ole vait!” ja käskis nutu kohe lõpetada. Vajutas siis järsult pidurit ja ähvardas lapse tee äärde maha jätta.

Just see olukord kirjeldab Laura (35) sõnul tema mehe Anderi (39) suhtlusstiili lastega, mida naisel on äärmiselt raske taluda. Nad on 16 aastat abielus olnud ning neil on kolm toredat last: 16aastane poeg Markus ja kaks tütart – kümnene ja kahene. Ometi on asi õnnelikust pereidüllist kaugel.

Päris muretut ja õnnelikku aega mäletab Laura vaid kaugest minevikust – ajast, kui poeg oli põnnieas. Ehkki juba siis torkas naisele valusalt kõrva, kui mees lapsega kärkis. Miks poja nuttis, polnud mehele tähtis – noorele isale ei sobinud lapse vaikne nuuksuminegi.

Aja jooksul tekkis mehel äkkviha põhjusi juurde. Õli lisas tulle, kui poiss ei soostunud isaga garaažis autot remontima või ei võtnud rõõmuga vastu isa kutset midagi koos teha. “Aegamisi tekkis lapsel isa vastu tõrge.