Laps, lapsepõlv, lapse elu Foto: Andres Putting
Need, kes elavad liftita majas, teavad hästi seda igapäevast võitlust - meie lapsed ei ole nõus trepist üles minema. Vahel keelduvad nad isegi väikseima trepi puhul, millel on vaid paar astet, ja nõuavad selle asemel kindrali käskivas kõneviisis, et vanemad neid üles tassiksid.

Ka lasteaias näeb hommikuti lapsi, kes treppi nähes alla annavad ja oma käekesed närviliste vanemate poole sirutavad. Kirjastus Pegasuse suurepärane lapsevanematele mõeldud raamat "Väikesed kuradikesed" jagab soovitusi isegi nii jabura olukorra lahendamiseks.

Miks see nii on?

Isegi täiskasvanute jaoks on igapäevane treppidest üles-allajooksmine pingutus. Kui me vaatame väikelaste kehaproportsioone, saab kiirelt selgeks, miks nad nii tihti treppidest üles minemisest keelduvad. Täiskasvanu puhul on trepiaste umbes kedrakondi kõrgusel, viieaastasel ulatub see aga säärmarjani, pooleteiseaastane peab oma jalad pea tagumiku kõrgusele tõstma, et sellega hakkama saada. On see siis imekspandav, et nad treppidest käimist liiga suureks pingutuseks peavad? Ei!

Kui aga lapsed hakkavad silmanähtavalt lihtsa ülesande peale (näiteks kui trepp on vaid paar astet kõrge) kriiskama, nutma ja meile vastu haukuma, siis on sellel sageli hoopis muud põhjused. Enamasti on nad kas väsinud või näljased või ähvardab neid sisemine stress ja nad otsivad vanematega tüliõuna, et see annaks võimaluse plahvatada. Suurte jaoks on see väga väsitav stressimaandamise tehnika, aga meie laste jaoks töötab see efektiivselt. Sellisel juhul võiks lapse küll plahvatuse vältimiseks sülle võtta ja trepist üles viia, aga sees otsiksid nad tõenäoliselt mõne teise tülialgatuse välja. Nad noriksid pisiasjade kallal niikaua, kuni vanemad lõpuks reageerivad. Sellel pole mingit pistmist piiride katsetamisega, vaid psühholoogilise hügieeniga. Vanemad peavad olema piksevardad (ja niisiis keelduma last viis astest üles tassimast) ja sellele järgneva vihahoo ajal lapsesse soojalt suhtuma. Kui äike on möödas ja sisemine stress on lahtunud, jooksevad lapsed trepist üles, nagu poleks midagi juhtunud. Me tuleme selle fenomeni juurde hiljem veel korraks tagasi.

Mis aitaks?

  1. Tassida laps süles üles

Kui see on füüsiliselt võimalik, siis tassige laps üles. Punkt. Vastumeelsus trepist ülesmineku vastu väheneb võrdväärselt jalgade pikenemisega. Kui minu tookord kaheaastased tütred soovisid kandmisteenust iga päev, siis pärast neljandat sünnipäeva oli see peaaegu kadunud. Ärge muretsege sellepärast, et teie abi lapse laisaks muudab. Iga laps tahab areneda. See on meie bioloogilises ehitusplaanis ette nähtud. Kui lapsed trepist ülesminekul teie abi paluvad, siis järelikult on sellel oma hea põhjus. Niipea kui nad treppidega ise hakkama saavad, hakkavad nad seda ise tegema - juhul kui me pole oma abi etteruttavalt peale surunud, vaid aidanud vaid siis, kui lapsed ise palusid.

  1. Riputada trepi juurde pilte

Trepikäsipuule või seinale riputatud pildid võivad olla lastele trepist ülesminekuks heaks motivaatoriks. Nad liiguvad siis pildist pildini, vaatavad seda pisut, näevad ülevalpool järgmist ja turnivad astmetel, et ka selleni jõuda. Aeg-ajalt peaks pilte vahetama, et huvi püsiks. Sobivad pildid autodest, aga ka loomadest. Viimaste puhul võib sellesse mängu peita isegi pisut teadmisi, kui alustada trepi esimesel astmel väiksema loomaga ja liikuda suuruse kasvamise järjekorras ülespoole ehk siis näiteks sipelgast sinivaalani. Mina tegin oma laste jaoks trepikotta arvulise mängu. Esimesele lehele joonistasin ainult ühe mänguasja ja iga trepiastme juures tuli üks lisaks ning ma ütlesin lastele: „Mine sa ise kuni kahe nukuga pildini ja ma tassin sind edasi pildini, kus on kolm palli."

  1. Jälgida riietust

Oma laste puhul panin tähele, et nad suhtuvad treppidesse erilise vastumeelsusega, kui neil on seljas talvekombe ja jalas rasked saapad. See riietus takistas nende liikumisvabadust ja tegi trepist ülesmineku veelgi raskemaks. Seepärast muutsin harjumuseks, et võtsime talvel kombe ja saapad kohe majakoridori jõudes ära, nii et neil oli kergem treppidest üles minna. See tõi läbimurde.

Nehir: millal on liiast nõuda trepist üles ronimist?

Vahel on liiast nõuda treppidest ülesminekut, sest välised asjaolud käivad lapsel üle jõu. Elif (20) jutustab:

Mul on 20 kuud vana tütar Nehir. Me elame kolmandal korrusel. Tavaliselt lähen ma Nehirile pärastlõunati lasteaeda järele ja pärast väikest jalutuskäiku läheme üles oma koju. Väga sageli palub minu tütar, et ma teda üles tassiksin, mida ma tavaliselt ka teen. Ta on ju tõesti veel väike. Hiljuti käisime me aga kiirelt lillepoest läbi ja ma ostsin mulda ja rõdulilli. Ma olin niisiis korralikult ülekoormatud. Sellepärast palusin Nehiril seekord ise üles minna. Selle asemel, et lihtsalt koostööd teha, nagu ma lootsin, hakkas ta looma moodi kisama ja sai tohtu hüsteeriahoo, sest ta ei tahtnud mingil tingimusel ise trepist üles minna. See hoog kestis pool tundi! Miski, mida ma alternatiivina välja pakkusin, ei sobinud. Nehir karjus ja karjus ja tahtis, et ma teda süles kannaks! Ma sain väga vihaseks. Lõppude lõpuks olin ma teda väga tihti tassinud. Ta oleks võinud see ainumas kord ise minna, pealegi pidi ta ju märkama, et mul olid mõlemad käed asju täis!

Probleem seisnes selles: Nehir ei suutnud sellel hetkel koostööd teha, sest ta oli ennast sisemiselt valmis seadnud selleks, et ema teda üles kannab. See on oluline punkt, mida peaksime meeles pidama, kui meil on väikelapsega probleem. Paljudel juhtudel puudub neil konkreetsel hetkel koostöövalmidus, sest nende aju ei ole veel võimeline sujuvalt rutiinimuutustele reageerima. Seda fenomeni me juba kirjeldasime.

Kui lapsed on oma ajus juba käivitanud programmi („Minu ema viib mind kohe trepist üles"), siis ei suuda nad seda niisama lihtsalt katkestada või muuta. Nehir ei suutnud oma vanuse tõttu veel näha, et äsja ostetud lilled ja muld olid põhjuseks, miks ema teda kandmast keeldus. Nehir ei saanud niisiis üldse aru, miks Elif teda täna üles ei tassinud, nagu ta tavaliselt tegi.

Mida oleks Elif teha saanud? Tal oli teoreetiliselt kaks võimalust:

  1. Ta oleks võinud ostud trepikotta jätta ja lapse ühe korruse võrra ülespoole tassida. Siis oleks ta jälle alla jooksnud ja sisseostud lapsele järele toonud. Siis taas üks korrusevahe lapsega ja jälle sisseostude järele, kuni ta lõpuks oleks jõudnud korteriukseni. See oleks olnud küll ebamugav, aga see-eest hea kompromiss.
  2. Ta oleks võinud lapse vihahoo välja kannata, ära oodata ja seda mõttes saata. Edaspidi süveneme sellesse, kuidas seda kõige lapsesõbralikumalt teha saab. Aju sattus plaanide muutuse tõttu stressi ja see tuli vihahoo läbi maandada. Kui me täiskasvanutena seda teame, ei tundu lapse toetamine selles olukorras enam nii raske, sest me suudame istuda tema kõrval tõelise kaastundega ja mõista, kui keeruline on see olukord meie lapse jaoks. Kui kriis on ületatud, saab laps uuele olukorrale keskenduda - ja trepist üksi üles minna. Kuigi selline vihahoog võtab omajagu aega ja vanematel ei ole mitte alati aega ja närve, et last lõpuni toetada, toetaks ema seda alternatiivi valides lapse puhul olulist õpiprotsessi, nimelt et mõnda asja ei saa muuta ja nendega peab õppima toime tulema.


Vaata: Laps vaidleb pidevalt vastu ja sina vihastad selle peale? Tee nii ja sinu peres ei kakelda enam kunagi

Allikas: Kirjastus Pegasus, "Väikesed kuradikesed"

Kirjastus Pegasus