Foto: Pexels
Mu last justkui ei huvita mitte miski, hüppab ühelt tegevuselt teisele ja püsivust pole, mida teha? Üpriski tuttavad küsimused, mis lastevanematel ikka ja jälle tekivad. Aga kuidas siis jõuda selleni, et oskame lapsele pakkuda neid tegevusi, mis tema huvi tõeliselt köidavad?

Kuidas saavutada seda, et laps on millestki nii haaratud, et ta ei kuule ega näe ümbritsevat maailma? Kuidas jõuda selleni, et oskaksime lapsele pakkuda talle tõelist huvi pakkuvaid väljakutseid? Siinkohal on märksõnaks lapsevaatlus.

Üks olulisemaid elemente on ettevalmistunud täiskasvanu. Kusagilt on mulle meelde jäänud ütlus, et sul võivad olla kõik Montessori vahendid, ideaalselt sisustatud keskkond, mis toetab lapse iseseisvust ning aitab sütitada huvi. Kuid kui täiskasvanu ise ei ole ette valmistunud, kui ei ole last austavat suhtumist, siis ei ole sellest kõigest kasu. Täiskasvanu on osa keskkonnast ja seega peame me endale vähemalt sama palju tähelepanu pöörama kui hoolikalt sätitud riiulitele ja vahenditele. Me peame olema rahulikud, eelarvamusteta, kasutama ainult positiivset keelt ning last usaldama. Kui tunneme ärritust, pahameelt või viha, siis on aeg astuda samm tagasi. Minna eemale ning rahuneda ja naaseda kui oleme uuesti tasakaalus, sest täiskasvanu on ideaalis alati rahulik. Ainult armastuses ja usalduses on võimalik last tõeliselt toetada.

Ka keskkond ning elutempo võiks olla rahulikud. Lapsed ei jõuagi millessegi süveneda kui pidevalt on kiire ja neid ühelt tegevuselt teisele suunatakse. Karen Pearce rääkis, et 20 minutist alates algab keskendumine. Selline keskendumine, mis haarab täielikult nii keha kui ka meelt ning kasvatab lapse isiksust. Just selline keskendumine on see, mille poole lastega tegeledes püüelda. Kuid kas me üldse laseme oma lapsel nii kaua millegagi tegeleda või kipume teda liiga agaralt mõnele teisele tegevusele suunama? 20 minutit on tegelikult päris pikk aeg ja mul on tunne, et tihti täiskasvanud ei jaksa nii kaua oodata. Ma veedan lastega iga päev üpris palju aega meie mängutoas ja umbes aastajagu on rutiin olnud sama. Me läheme mängutuppa, lapsed panevad muusika mängima ja hakkavad tantsima, laulma, sihitult riiulite vahet jooksma. Alguses olin ma pettunud. Mis mõttes?! Me oleme teinud riiulid, täitnud neid nii Montessori vahendite kui ka Montessorist inspireeritud mänguasjadega. Miks nad nüüd siis midagi ei tee? Ja tulime umbes 15 minuti pärast tagasi alumisele korrusele. Aga nagu mulle selgeks on saanud - viga on alati täiskasvanus. Hakkasin olukorda analüüsima ja otsustasin neile rohkem aega anda, et vaadelda, kaua selline sihitu mäng käib. Ja kui mina jaksasin kauem oodata, siis nad rahunesid ning hakkasid vaikselt erinevaid asju valima. See ongi lihtsalt nende eripära, et nad veidi häälestavad end ja alles seejärel suudavad riiulitelt vahendeid valida ja nendega töötama hakata. See on nende rütm. Nii olengi aastajagu iga päev mängutoas laste tantsuetendustele kaasa elanud. Kuid ega siis kõik, mis riiulitel, nende huvi ei ärata. Huvi on aga tähelepanu alus!

Lapsed ei ütle meile otse, mida nad vajavad. Meie peame oskama neid märke näha ja tähele panna, oskama vihjeid märgata ja mis kõige olulisem- last usaldada. Lapsed näitavad meile, mis neid huvitab, mida nad vajavad. Meie roll on osata seda märgata ja sellele vastata. Kui lapsevanemal tekib küsimus, milliseid tegevusi lapsele pakkuda, siis esimese asjana võiks rahulikult maha istuda ja last jälgida. Mida laps teeb? Kui kaua ta seda teeb? Kui keskendudnud ta oli? Need võiks olla esimesed küsimused, mida last vaadeldes esitada ja hea oleks see kõik endale kirja panna. Kui see tehtud, peaks hakkama esimesed vihjed kooruma ja siit edasi on juba oluliselt lihtsam minna. Teades, mis lapsele huvi pakub ja milline on talle sobiv rütm, saame anda endast kõik, et talle pakkuda tegevust, mis teda lummab. Seejärel kõrvale astuda ja lasta lapsel keskenduda. Lastel on vaja tunda, et nad teevad midagi nende endi jaoks, mitte kellegi soovil või käsul. Kui laps ise teeb otsuse, viib ta enda valitud tegevuse lõpule, ta on pühendunud ja keskendunud ning tema isiksus areneb.

Siinkohal on väga oluline, et me austaks lapse keskendunud olekut. Me peame iga hinna eest seda kaitsema, sest kui keskendumine lõhutub saab, on maagiline hetk rikutud. Pean tunnistama, et see on mulle hetkel üks südamelähedasemaid ja valusamaid teemasid. Kui Säde oli veel pere ainus laps, siis kõik ju toimis. Ta sai segamatult keskenduda ja ta ei pidanud kunagi kartma, et keegi vahele segab. Mis eriti oluline, ta sai teha piiramatul hulgal korduseid, mis omakorda on vajalikud oskuste süvendamiseks, keskendumise suurendamiseks ja tähelepanu tugevdamiseks. Aga nüüd kui meie peres on kolm last, on kohati paras kaos. Ruudi tahab teha kõike, mida Säde on valinud ja nii on riid kerge tekkima. Sädel on hetkel suur huvi matemaatika vastu ja me täidame riiuleid matemaatika vahenditega. Nendest on Ruudi jaoks eriliselt paeluvad värvilised helmed. Meil on küll mängutoas väikesed vaibad, et lapsed saaksid ära piiritleda enda ala, kuhu teised segama tulla ei tohi, kuid kahjuks see alati ei toimi. Suur osa minu energiast läheb Säde keskendumise kaitsemisele ning Ruudi enda valikud on tihtipeale Sädest mõjutatud. Nendes olukordades pakun ma ise Ruudile muid tegevusi ja kui ta nõustub muu tegevusega, on see tema suunatud valik, millest ühel päeval võib saada tema teadlik valik.

Selleks, et laps saaks teha rohkem teadlikke valikuid, on vaja suurendada tema keskendumisvõimet ja enesekindlust ning seda saab teha läbi igapäevaelu harjutuste. Kui lapsed Montessori rühmas alustavad, siis esimesena neile tutvustataksegi igapäevaelu harjutusi. Alles siis kui neid on piisavalt palju tehtud, saab edasi liikuda meelevahendite juurde. Igapäevaelu harjutuste puhul töötavad keha ja meel koos ning see loob aluse sellele, mida tähendab olla inimene, need on disainitud keha ja meele kujundamiseks. Sobivas keskkonnas saavutab laps iseseivuse, temas kasvab teadmine, et ta on osa kogukonnast ning milline on tema roll ja koht, tekib ühtekuuluvustunne. Ühtlasi aitavad need harjutused ehitada tahtejõudu. Meil on mõlemad lapsed päris pisikesest peale kodustesse toimetustesse kaasatud ja ma näen, millist naudingut nad sellest saavad. Eriti populaarsed on pesumasinad ja köögis toimetamine, akende pesemine ja aiatööd. Ma jõudsin juba muretseda, kas saan Ruudile õigeks ajaks nupusilindrid ostetud, kuid võtan nüüd rahulikult ja valmistan talle ette rohkem igapäevaelu harjutusi, mida ta saab omale sobival hetkel riiulist valida. Meelevahendite juurde ei maksa kiirustada ja tänu koolitusele sain aru, et Ruudi ei ole veel valmis.

Mida me lapsevanematena aga näha ei soovi, on impulsiivsed valikud. Laps hüppab ühelt tegevuselt teisele, pidevalt justkui teeb midagi, samas millessegi ei süvene. See on koht, kus tuleb aeg maha võtta ning hakata tõsiselt ringi vaatama. Milline on lapse keskkond? Kas seal on piisavalt talle tõsist huvi pakkuvaid tegevusi? Kas tegevusi on ehk hoopis liiga palju ja lapsel on raske teha valikut? Siinkohal on heaks näiteks motoorikakeskused ja nn busy boardid. Laps lõgistab üht, katsub teist, aga keskenduda on raske, sest segavaid faktoreid on palju. Nii ei saagi laps päriselt keskenduda, kuigi mõni element võiks sel hetkel just väga huvi pakkuda. Hea soovitus on esialgu mänguasju, raamatuid ja muid vahendeid tunduvalt vähemaks võtta ja jätta alles mõned, mis lapsele tõenäoliselt kõige rohkem huvi pakuvad. Siis tuleb hakata last vaatlema ja saab lisada vastavalt lapse huvile uusi tegevusi. Edasi tuleb jälgida, mida muutused endaga kaasa toovad ning vastavalt korrektuure teha. Lapsevaatlus on midagi, mida pidevalt peaks tegema, mitte miski, mis kord tehtud ja unustatud.

Koolituselt jäi mulle eriliselt kõlama selline mõte: tähelepanu on õnne valem. Ei saa olla alati õnnelik, aga saad olla keskendunud. See aitab meil püsida positiivne ja elus edasi liikuda. Montessori- lapsed on lahked, lugupidavad, suudavad pikalt sügavalt keskenduda, suudavad püstitada eesmärgi ja selleni jõuda ning neil on tahtejõudu. Nad oskavad märgata keskkonda enda ümber ning selle eest hoolitseda. Just selliseid inimesi on meie ühiskonda rohkem vaja. Et võimalikult paljud lapsed saaksid osa Montessori haridusest on meil vaja rohkem Montessori lasteaiarühmasid. Et neid avada, on meil omakorda vaja rohkem Montessori juhendajaid. Eesti Montessori Ühing kogub Hooandja kaudu selleks vahendeid ja meil kõigil on võimalus anda oma panus. Miks mitte osta endale või pereliikmele Hooandja kaudu loeng või kinkida see hoopis sõbrale.

Allikas: keskedakasvatab.wordpress.com