Foto on illustreeriv Foto: Unsplash
Minu pojal tekkisid mingil hetkel teistega suheldes "käitumisraskused", mis panid mind lahendustele mõtlema. Need siin ongi minu soovitused, mis aitavad loodetavasti ka sinul enda lapsega kontakti luua ja tema arengule sellega kaasa aidata.

Kuigi poja oleks võinud vabalt ka juba sel aastal 2018 kooli minna hoolimata oktoobri alguse sünnipäevast — ta oskas üpris soravalt lugeda, kümne piires arvutada, füüsilisest võimekusest rääkimata — otsustasime siiski ta koolimineku järgmisele aastale planeerida.

Õnneks on ta päris hästi meie selgitustest aru saanud, miks meie arvates on parem järgmisel aastal kooliteed alustada. Nii saab ta oma lasteaia sõpradega veel ühel aastal “suur” olla ja hiljem paljude lasteaiakaaslastega koos kooli minna.

Ka lasteaiavälistes tegevustes oli ta juba üpris osav nii Legodega meisterdamises, jalgrattasõidus ja muudes temavanuste laste tavalistes tegevustes. Küll aga on nüüd hakanud tekkima rohkem olukordi, kus ta paljudele asjadele vastab “ma ei tea”.

Ootamatu ebakindlus ja “käitumisraskused”

Ta on muutunud kohati ebakindlamaks ja uued olukorrad ning muutused võimendavad seda veelgi. Sellest tulevad aga “käitumisraskused” ehk ta ei saa oma emotsioonidega ise hästi hakkama. Lisame võrrandisse kehvasti maganud vanemad ja tegemist on päris tuleohtliku olukorraga.

Kuidas siis selle kohati maailma kõige ebakindlama ja samas kõige enesekindlama lapsega kontakti saada. Kuidas saada laps, kes kohati teab ja oskab kõike ja kes võib samas olla maailma kõige ebakindlam, kes ühtegi asja ei tea ja millegagi hakkama ei saa, oma mõtetest rääkima? Meil on selleks mõned nipid tagataskust võtta ja oleme neid üksjagu praktikas ka kasutanud.

Une-eelne mõtete jagamine

Esimene ja kõige lihtsam nipp on see, et meil on lastega magamamineku eel “mõtete vahetamise aeg”. See toimub siis, kui tuli on juba kustutatud, aga kõrvalt toast veel natuke valgust tuppa paistab.

Kumbki suurematest lastest saab mõne hetke aega omaette mõtisklemiseks ja nt 3-5 mõtte formuleerimiseks. Ja siis vahetamegi mõtteid — kõigepealt räägib üks laps ja kui teine vahele räägib, tuletan meelde, et nüüd kuulame. Siis räägib teine ja niimoodi kordamööda.

Pean hästi oluliseks, et lapsed saaksid ka vanemate mõtetest aimu ja nii räägin minagi, mis mul parajasti mõttes on. Kas siis tekitab mõni uus olukord mullegi ärevust või räägin mõnest kodusest toimetusest, mis tegemist ootab või mille tegemisega hästi hakkama sain. Nii saan lastele läbi eeskuju aimu anda, kuidas ma mingeid olukordi lahendan.

Lausete lõpetamise kaardid

Teine tegevus on ”Lausete lõpetamise kaardid” (autoriks Angela Jakobson). Need on suuremas formaadis kaardid, mille peal on poolik lause, näiteks “Kui ma oleksin võlur, siis ma…” või “Meie peres otsustab…”, “Kõige rohkem tahaksin…” jne.

Meil on neid kaarte kaks erinevat komplekti ja kahe paki peale kokku on kaarte päris üksjagu. Kasutame neid erinevat moodi — vahel lasen lapsel välja valida, millistele kaartidele ta vastata tahab ja niimoodi saab ta juba oma mõtteid korrastada. Ka see, et ta mõnele kaardile vastata EI taha, näitab mulle juba mingi suuna kätte. Eriti kui ta seda kaarti vaatab ja pikemalt mõtleb, aga siis ütleb, et ei taha vastata.

Teine variant on jagada pimesi igale osalejale näiteks viis kaarti ja siis neile kordamööda vastata. Vahel vastame kõik samu kaarte, teinekord on igal oma kaart, mida vastata.

Mõnede lausete puhul on vaja pikemalt mõelda, mõnel puhul saab vastused kiiresti välja öelda. Nende kaartide puhul olen tähele pannud, et lapse jaoks on oluline, et ka täiskasvanu neile kaartidele mõttega vastab. Igal juhul on lapsega kontakti saamine nende kaartide abil tekkinud vestluse läbi kergem olnud.

Vahepeal on meil jälle pikem paus ja siis ütleb laps jälle ise, et teeme nüüd täna õhtul lugemise asemel neid kaarte. Väiksed võidud!

Neli õhtu lõpetamise küsimust

Sattusin ühe blogipostituse peale, kus jagati nelja õhtu lõpetamise küsimust — ”The Bedtime Hoops: 4 Important Questions to Ask Your Kids Every Night”. Mingil viisil olin varem ise oma tarkusest ka sellist küsimuste vastamist teinud, aga see konkreetne komplekt tundus kuidagi terviklikum ja oleme seda üksjagu kasutanud.

Paralleele tõi postituse autor tsirkusest, kus läbi rõngaste hüpatakse mingi eesmärgi poole. Iga rõngas on omamoodi tähtis ja vaid kõigist neljast läbi hüpates saavutatakse soovitud tulemus.

1) Mis oli su lemmikosa päevast?

Selle modifikatsiooni oleme varasemaltki teinud ja kui tundub, et lapsele midagi erilist pähe ei tule, räägime tervest päevast, alustame hommikust ja liigume suuremad päeva sündmused läbi. Siis küsin uuesti, mis kõige lemmikum hetk oli. Mainitud blogipostituse autor Christine ütleb selle kohta, et selle küsimusega saab läbitud positiivsuse rõngas.

2) Mis sulle sellel päeval kõige vähem meeldis?

Sellega läbitakse reaalsuse rõngas ehk toimub teatud reaalsuskontroll. Kõik ei lähe alati nii nagu tahaks või plaanitud oli. Siin on võimalik läbi rääkida, mida teinekord teisiti saaks teha. Ja samas meelde tuletada, et homme on jälle uus päev ja uus võimalus asju teistmoodi teha.

3) Kas sul on oma päevaga seoses mingeid küsimusi tekkinud?

Sellega läbitakse aususe punkt. Vahel võib lastel tekkida küsimusi, millele nad päeva jooksul pole vastuseid saanud. Või on neil mõtteis mõlkumas midagi, mida muul ajal oleks olnud piinlik küsida. See on see aeg ja koht, kus on lapsel võimalik küsida nii, et mina kuulajana hinnanguid ei anna. Kuulan ära ja vastan kui oskan või uurin järgi ja vastan hiljem.

4) Kuidas sa täna headust või armastust välja näitasid?

Sellega läbitakse terviklikkuse (i.k. integrity, keeruline natuke tõlkida) punkt. Sellest rääkimisega julgustame last olema hooliv ja armastav ka siis, kui keegi ei näe.

Kui lapsel endal ühtegi asja meelde ei tule, siis on siin hea koht näidata, et ma olen vanemana lapse tegemisi märganud. Näiteks tuletasin ma pojale meelde, kuidas ta õde jõe ääres valvas ja õpetas parte jälgima. Või siis kasvõi lihtsad väiksed asjad, et ta aitas lauda katta või hoidis väiksel vennal silma peal, kui ma süüa tegin. Hiljem suudab laps ise ka juba neid väikseid positiivseid hetki oma päevast esile tuua.

Tulemuseks rahulikum laps ja parem suhe

Kui ma oma põnne selliste küsimuste ajal päriselt ja lõpuni kuulan ning kaasa mõtlen, uinuvad nad kokkuvõttes rahulikumalt, magavad sügavamalt ja kindlasti paraneb/tugevneb sellega meie omavaheline suhe. Lapsega kontakti saamine on selliste teadlike ja mõtestatud tegevuste läbi lihtsam. Loodan, et hiljem julgetakse ka suuremate muredega minu juurde tulla.

See aitab meil suures pildis uute muutustega kergemini ka kohaneda. Ja muide, neid küsimusi ei peaks üldse ainult ema küsima — neid võiks vabalt küsida lapselt ka nende isa või vanavanemad, kui nad nende juures näiteks ööbivad. Nii muutuvad ka need teised suhted tugevamaks

Boonus: kui-siis laused

Aastaga oleme saanud ühe variandi veel juurde — KUI-SIIS laused. Juba kevadel lasteaia viimastel nädalatel ja nüüd kooli alguses olen kasutanud just poisiga (aga toimib tegelikult ka Neljasega hästi) seda tehnikat.

Mõtleme mingi teema peale, mis meile natuke võiks ärevust tekitada ja leiame sellele kohe lahenduse, mida endale järgmisel korral ärevuse või raskuste tekkimisel öelda. Näiteks “kui mul on hommikul raske ärgata, siis tuletan meelde, et saan lasteaias sõpradega mängida” või “kui ma näljast kurjaks muutun, siis ma võtan ruttu väikse ampsu”.

Seda saab edukalt ka kasutada nii, et “kui eesootav päev mind ärevaks teeb, siis tuletan oma ühte päeva eesmärki meelde ja teen ühe asja selle suunas ära”. Või hoopis “kui mulle tundub, et jube palju on teha ja ma mitte midagi ei jõua, siis panen omale kaks asja kirja, millega esimesena tegelen”.

Tol hetkel Kolmesega kasutasin seda näiteks vannis peapesemise ajal. Leppisime enne peapesemise algust kokku, et “kui sul läheb seep silma, siis loputame veega ja pühime rätikuga”. Kui siis seep silma läks ja esimesed kriiskamised tulid, ütlesin sama lause ja laps rahunes hetkega, sest meil oli ette kokku lepitud plaan.

Minu poolt nõuab see jällegi teadlikku tegutsemist ja alati see pole võimalik, kui ma olen üleväsinud või näljane. Küll aga on mul see nipp ikkagi olemas teadvuses ja ma saan seda kasutada. Ühesõnaga, neid variante on igasuguseid ja see tehnika on meid hästi palju aidanud kasutamise alguses ja edaspidi nii Seitsmeaastase kui Kolmeaastasega ja minu enda puhul ka.

Proovi järele

Nagu ikka, proovi järele ja anna teada, kuidas see sinu jaoks toimis. Mis neist tehnikatest kõige paremini toimis? Kui vanade lastega katsetasid? Milliseid muutusi või tulemusi märkasid? Ma hea meelega kuulan teie mõtteid ja arvamusi sellel teemal.

Olen kolme vahva põnni ema ja kõik päevad on väljakutseid täis. Püüan neile vähem või rohkem teadlikult läheneda. Minu päev on korda läinud, kui olen saanud oma kogemusi jagada ja kellelegi oma teadmiste ning oskustega abiks olla.

Kui sul tekib selles postituses olevate teemade kohta rohkem küsimusi või tahad oma kogemusi jagada, anna sellest teada Facebooki lehel või tule Tegutse teadlikult gruppi mõtteid jagama!