perejakodu Foto: Andres Putting
See, kuidas sa oma lapsega räägid, mõjutab teda rohkem, kui arvatagi oskad. See kujundab teda inimesena, see mõjutab tema arengut ja ka tema suhtumist nii sinusse kui iseendasse.

Lapsevanemaks olemine on üleüldse üks elu suurimaid väljakutseid. Sellel keerulisel teel eksivad mõnikord kõik. On üks igapäevane asi, mille olulisust sa ehk ise tähelegi ei pane, kuid mis sinu last väga tugevalt mõjutab. See, kuidas sa temaga räägid.

Mõned vanemad valivad lapsega suhtlemisel autoritaarse stiili, mis hävitab lapse iseseisva mõtlemise, teised on liiglubavad, mille tulemusel ei õpi laps elus piire tunnetama. Mõlemad kasvatusstiilid on sellised, mis raskendavad lapsel oma emotsioonidega toimetulekut ja ka tulevikus tervet suhet luua. Parim viis oma lapsega suhtlemisel on autoriteetne — olla temaga aus, paindlik ja lugupidav. Et aga sellist suhtlusviisi saavutada, peab vanem ise lapsega rääkimisel järgmistest soovitustest kinni pidama. See pole ainult lapse kasvatamine, see on ka iseenda kasvatamine.

Sinu jutul pole otsa ega äärt

Kui sa pidevalt oma juttu ketrad ja ketrad, siis laps lülitab su lihtsalt välja. Teadlased on jõudnud järeldusele, et lühimälu suudab tegeleda korraga infoga, mille oled andnud oma lapsele kas kahelauselisena või 30 sekundilise jutu jooksul. Kui sinu jutuvada on aga lõputu ja sinu monoloog ei kaasa last, siis laps loobub sind kuulamast.

Näide :
“Ma ei tea, mida me peaksime tegema balleti ja pallitrennidega sel aastal. Tõesti, ilmselt ei saa niisama lihtsalt nende trennidega edasi minna, sest pallitrenn on teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 4, aga siis pead veel teise kohta minema ja jõudma oma juuksed krunni saada, nii et ei ole tegelikult piisavalt aega, et ennast järgmise trenni jaoks valmis seada jõuaksid, kui aga pakkida kõik tantsukraam esmaspäeva õhtul, see tähendab, et asjad peab pesema juba pühapäeval...”

Usu, sa pole jõudnud veel poole jutuni, kui laps on juba ennast välja lülitanud. Selle artutelu jälgimine on tema jaoks liig, sest ta ei saa aru, kuhu sa täpsemalt niimoodi omaette pobisedes või pahandades (olenevalt sinu hääletooni intensiivsusest ja varjunditest) tüürid. Kui selle jutuvooga käib kaasas veel rahulolematu ja hädaldav hääletoon, siis oled juba loonud olukorra, et laps tunneb end süüdi, et tal need trennid üldse on, et sul pole tegelikult sellega tegemiseks tahtmist aega, et ta ei ta saa seda asja ise lahendada jne.

Parem on, kui sa ei kalla kogu infot lapsele peale, vaid jagad seda osade kaupa, kuulates vahepeal ka temapoolset vastukaja ja seejärel teemaga edasi minnes. Sa pead lapsega rääkides olema ka tema poole suunatud. Kui köögipliidi ääres jahvatad, samal ajal tema poole vaatamata, siis see ei anna soovitud tulemust.

Näide:
“Kui sa soovid ka sel aastal jätkata mõlema trenniga, siis osadel päevadel on trennid liiga lähestikku, et mugavalt mõlemasse jõuda. Tule, istume koos maha ja mõtleme läbi, kuidas olukorrale lahendus leida.”

Sa oled esimese lausega edasi andnud probleemi olemuse. Ilma hinnangut andmata. Sa teed teise lausega ettepaneku koos probleem lahendada ja ta tunneb end kaasatuna. Te tegelete koos ühise probleemi lahendamisega, keegi ei vingu, keegi ei tunne enda süüdlasena ja teie tõhus suhtlemisviis tagab tõhusa lahenduse leidmise ja ka rahulolu ühisest tulemusrikkast tegustemisest.

Näägutad

Enamus vanemaid on kursis selle hommikuse tormleva kodust väljumisega, kus kõik peavad õigel ajal minema saama koos oma trenniasjade, kodutööde, päevikuallkirjade, kunstitarvete, uute vahetusjalatsite, lasteaiakappidesse minevate vahetusriiete ja sünnipäevakutsetega. Laps, kelle jaoks on keeruline organiseeritult ja õigeaegselt hommikul uksest välja saada, on vanema jaoks suur väljakutse.

Palud vanemad tunnevad kriitilisel kiirustamisehetkel, et olukord on kontrolli alt väljumas ja alustavadki kritiseerimise ja näägutamisega. Pidev näägutamine treenib tegelikult last sind mitte kuulda võtma, sest kaagutamine ja hoiatuste jagamine kestab terve hommiku, ema ei oota ära lapsepoolset reaktsiooni vaid näägutab jätkuvalt edasi. Väikesed lapsed vajavad kodust väljumisel abistamist, mitte näägutamist ja suuremad vajavad kokkulepet, selle kohta, mille eest nad hommikul väljudes ise vastutavad.

Näide (vestlus 10-aastase lapsega):
“Ma äratasin sind tund varem, sest sa ei ole kunagi valmis õigeaegselt. Sa pead riidesse panema nüüd ja kohe! Kas sul on veel kodutöid, mida pean üle vaatama, issand, millal sa ükskord oma hambad ära pesed? ”

Kümme minutit hiljem.
“Ma ju ütlesin sulle, et pane end valmis ja sa ikka uimerdad veel ringi ja sul on kõik tegemata. Sinu pärast jääme veel kogu perega hiljaks. Mine pane oma riided selga ükskord. ”

Kümme minutit hiljem.
“Tule taevas appi, aks sa siis ei tea, kus su jalanõud on? Kõik asjad on sul laiali alailma, kodutöid on vaja üle vaadata või mitte? Ja sul on juuksed ikka veel kammimata, kammi ära nüüd. Me ei kavatse sinu pärast hiljaks jääda, kui mina samamoodi oleksin kooli minnes koperdanud, mis inimene ma siis praegu oleks.”

Ja nii edasi.

Vanem võtab endale lapse hommikuse valmissaamise eest sellise suhtlusviisiga täieliku vastutuse ja laps ei kavatsegi hakata ise oma asju planeerima hakata, sest näeb, et vanem sekkub tema tegemistesse oma juhtnööridega ja näägutamisega niikuinii pidevalt. Sellist vanemapoolset käitumist kutsutakse ka “helikopterlapsevanema” käitumiseks.
Vanema hääletoon pole siinjuures vähetähtis. See on etteheitev ning tekitab lapses passiiv-agressiivse vastureaktsiooni.

Näide:
"Me läheme 45 minuti pärast kodust välja. Selleks ajaks pead olema täiesti valmis, kui abi vaja, siis küsi."

Kõik on öeldud. Pole vaja näägutada ja järel käia. Sa ei hädalda, ei anna lapsele hinnangut, ei tekita temas minnalaskmise ega süütunnet. Laps vastutab ise oma hommikuse valmissaamise eest. Ise teab, kas pakib õhtul või hommikul. Ema annb lapsele võimaluse kogeda ka teo ja tagajärje seost. Lapsel tuleb endal seletada õpetajale, kui midagi maha jäänud või tegemata. Vanem on andnud lapsele võimaluse enda eest ise vastutada ja ühes sellega toetanud lapse iseseisvumist ja parandanud omavahelisi suhteid.

Vaata ka seda: Tee nii ja sa ei karju oma laste peale enam kunagi

Tekitad lapses süütunnet

Lapsevanemal on tihti raske mõista, et väikesed lapsed ei ole automaatselt nii mõistvad, arusaajad ja kaasatundvad, kui sina eeldad. Teise inimese nahas olemist õpib laps tasapisi läbi kogemuse ja ka sind jälgides. Enamasti on nad aga oma hetkenaudingule pühendunud ja nad tõesti ei oska ega märka hinnata kõiki pingutusi, mis sa vanemana lapse heaks teed. See võib aga sind viia selleni, et hakkad last näiteks oma väsimuses süüdistama. Ja elad endasse kogunenud emotsioonid lapse peal välja.

Näide:
“Ma palusin sul korduvalt oma mänguasjad ära koristada ja siin nad on, kogu elutuba on neid täis! Kas sa ei hooli üldse? Kas sa ei näe, et ma olen olnud kogu päeva jalgel, rabelenud ja jooksnud, hoolitsenud igaühe vajaduste eest. Nüüd aga selgub, et minust ei hooli keegi, pean komistama siin mänguasjade otsa, neid kokku korjama ja puhastama, kus siin õiglus on, ah! Mis sul viga on, et sa oled nii isekas?”

Sellise käitumisega vanem tekitab väga palju negatiivset energiat oma suhtlemisviisiga. Kui ka tema väsimust mõistes võiks talle kaasa tunda, siis oma lugupidamatu suhtlemisviisiga ei tekita ta soovi aidata. Öelda lapsele, et tal on midagi viga, on lubamatu. Ka “isekaks” nimetamine pole hea. Pigem väljendada end rahulikult ja kasutada fraasi, et sinu käitumine on isekas. Ära anna hinnangut lapsele vaid tema käitumisele. Alandamine ja negatiivne sildistamine avaldab lapsele tugevat ja elukestvat mõju.

Näide:
“Ma näen, et mänguasjad ei olegi oma kohal. See teeb mind kurvaks, sest minu jaoks on oluline, et elame kodus, kus igaüks oskab oma asjade eest vastutada. Kuna mänguasjad on laiali, siis lähevad need täna kuuri. Tuppa tagasi tulevad nad siis, kui näen homme õhtul, et sinu tuba on korras.”

Selline suhtlusviis väljendab selgelt, millega vanem ei ole rahul ja pakub lahenduse, kuidas situatsioon võiks laheneda, kuid last ei süüdistata ega sildistata. Ema lihtsalt näitab lapsele teo ja tagajärje seost.

Sa ei kuula oma last

Me loodame, et meie lapsed õpivad teistest inimestest lugu pidama. Parim viis, kuidas nad seda õppida saavad, on sinu isklik eeskuju. Teise inimese väärtustamise oskus ja oskus hästi suhelda — see sõltub suuresti sellest, kuidas sina oma lapsega suhtled. Kas sinu laps hakkab teise ärakuulamist ja tema arvamuse või elamuse oluliseks pidamist väärtustama, kui sa ise oma last ei kuula?

Loomulikult on oma lapse aktiivne kuulamine igale vanemale suureks väljakutseks, sest just väiksemad lapsed tulevad oma lugude, ettepanekute ja arvamuste ning tähelepanekutega tihtipeale just kõige ebasovivamal hetkel. Sellisel juhul on täiesti normaalne, kui ütled lapsele: “Ma olen praegu söögitegemisega väga ametis. Aga räägime sellest kindlasti 10 minuti pärast, siis saan sind paremini kuulata.” On parem pakkuda lapsele rääkimiseks konkreetne aeg, kui teda poole kõrvaga kuulata ja midagi ebamäärast vastata. Pea aga meeles, et kui oled lapsele lubanud, et räägite 10 minuti pärast, siis te sa ka teete. (See on tõepoolest ka enese kasvatamine, mitte üksnes lapse kasvatamine.)

Näide:
Köögis askeldava vanema vastus lapsele, kes teatab talle, et lõi pallimängus värava. (Silmsidet loomata)

“Oh, lahe kallis, küll sa olid tubli, mine nüüd oma õega kenasti mängima”, (enda ette pobisedes) oot, mis temperatuuriga see kana nüüd käiski…”

Lapse meelest ema lihtsalt ei kuula teda, laps ootas ju silmsidet, näoilmet, kallistust. Kõike mittesõnalist, mis aktiivse kuulamisega kaasas käib. Antud näite põhjal jäi lapsel aga mulje, et tema saavutus ei huvita ka kõige olulisemat inimest lapse elus ja et ema tegelikult ei soovi, et laps oma uudistega teda segaks.

Näide:
Köögis askeldava vanema vastus lapsele, kes teatab talle, et lõi pallimängus värava. Ema tõstab oma kana kõrvale ja vaatab lapsele rõõmsalt otsa: “Suurepärane, mul on sinu üle nii hea meel, tule, teeme kohe kalli, sa oled ilmselt väga uhke selle üle, kuidas mängisid! Ma tahan nüüd kõike selle kohta kuulda, kuidas sul mängus läks!” Või kui tõesti ei saa söögitegemist hetkeks katkestada siis pärast kallistamist: “Oh, ma olen nii rõõmus, et sul mäng täna nii hästi läks, teeme nii, et panen kana ahju ja tulen kohe sinu juurde, et täpsemalt kuulda, kuidas kõik oli!”

Selline reaktsioon annab lapsele mõista, et ta on oluline ja et tema elus toimuv läheb sulle korda.

Lapsevanemaks olemine on valdkond, kus ikka tuleb vigu ette. Meil tuleb vanematena lapsega suheldes oma automaatseseid käitumismustreid, reaktsioone ja emotsioone tundma õppida, hinnata ja vajadusel muuta. Laps kasvatab alati ka vanemat. Lapsevanemaks olemine on parima võimalus paremaks inimeseks saada.

Allikas: psychologytoday.com