Foto: Unsplash
Ikka veel vaieldakse selle üle, kas füüsiline karistus võiks distsipliini eesmärgil olla kodus tavaks või mitte. Praegu on selles osas küllalt murranguline aeg, sest seadus seda enam ei luba, kuid vanemate seisukohad on suuresti kujundatud läbi selle, kas neid endid on lapsepõlves füüsiliselt karistatud ja kuidas nad lapsevanemaks saades sellesse suhtuvad.

On vanemaid, kes peavad paremaks loobuda lapse füüsilisest karistamisest ja on ka neid, kes arvavad, et selles kasvatusviisis siiski on midagi, mis õpetab marakrati korralikult käituma.

Mitmed spetsialistid on soovitud hoiduda füüsilistest distsipliini meetoditest. Leidub riike, milles pannakse lapse nüpeldamise eest lõpuks ka trellide taha. Samas on selliste meetodite pooldajaid, kelle arust pole mõtet ülearust poleemikat tekitada.

UNICEFi raporti järgi kogeb ligi 300 miljonit 2-4 aastast last regulaarset füüsilist vanematepoolset vägivalda distsipliini eesmärgil. Taoliseks vägivallaks on näiteks nüpeldamine, raputamine, käte või teiste kehaosade löömine.

Kõige tüüpilisem kasvatusviis on lapsele seletamine, miks tema käitumine ei sobi. Samas, paljud lapsevanemad kasutavad lapse korralekutsumiseks vägagi erinevaid meetodeid. Mõned näiteks karjuvad lapse peale ja karistavad teda ka füüsiliselt. Teised eelistavad lihtsalt karjumist. Paljud uuringud ütlevad, et mõlemad viisid on lapse arengule kahjulikud.

Heidame aga pilgu erinevatele riikidele ja vaatame, millised tavad nendes kehtivad ning kus on lapse füüsiline karistamine keelatud ja kus mitte.

Riigid, milles on keelatud last füüsiliselt karistada

Kuuskümmend riiki, osariiki ja territooriumii on otsustanud keelata laste koduse karistamine füüsilisel moel, väidab UNICEF, mille eesmärgiks on lõpetada laste igasugune füüsiline karistamine.

Kuid siiski, ligi 1,1 miljardit lapsevanemat usub, et füüsiline karistus on vajalik, õpetamaks last korralikult käituma.

Lapse füüsiline karistamine on keelatud Albaanias, Andorras, Argentinas, Arubas, Austrias, Beninis, Boliivias, Brasiilias, Bulgaarias, Roheneemesaartel, Kongos, Costa Rical, Horvaatias, Curaçaos, Küprosel, Eestis, Taanis, Fääri saartel, Soomes, Saksamaal, Kreekas, Gröönimaal, Hondurases, Ungaris, Islandis, Iisraelis, Keenias, Lätis, Liechtensteinis, Leedus, Luksemburgis, Maltal, Mongoolias, Montenegros, Hollandis, Uus-Meremaal, Nicaraguas, Norras, Paraguays, Peruus, Pitcairni saartel, Poolas ja Portugalis. Hiljuti keelas selle ka Prantsusmaa.

Lisaks on lapse füüsiline karistamine keelatud: Moldovas, Rumeenias, San Marinos, Sloveenias, Lõuna-Sudaanis, Hispaanias, Sint Maartenis, Teravmägedes, Rootsis, Makedoonias, Togos, Tuneesias, Turkmenistanis, Ukrainas, Uruguays ja Venetsueelas.

Ameerika Ühendriikides on ihunuhtlus kõikides osariikides siiani lubatud. Kuigi füüsilise vägivalla vastu on seadused, siis tutistamine, vitsa andmine ja taolised asjad ei kuulu karistatava ihunuhtluse alla.

UNICEFi spetsialist Claudia Cappa arvab, et läheb veel kümme aastat ja veel rohkemates riikides on laste füüsiline karistamine keelatud. Ta lisab, et paljudes riikides kogutud andmete põhjal võib väita, et nii rikastes kui ka vaestes peredes karistatakse lapsi füüsiliselt samal palju.

Claudia Cappa lisab, et sageli kipuvad inimesed arvavama, et füüsiline vägivald on tavapärasem perekondades, kellel on nii sotsiaalsed kui ka finantsilised raskused. Ja kuigi mõnedes riikides võib kontrast olla suurem, siis üleüldised andmed seda ei kinnita.

Rootsist sai 1979. aastal esimene riik, kus keelustati laste füüsiline karistamine. 1983 astus selle sammu Soome. 1996. aastaks olid Rootsist veel neli riiki eeskuju võtnud. Ülemaailmne liikumine füüsilise vägivalla keelustamiseks on suure hoo saanud sisse aga viimase 12 aasta jooksul. Näiteks 2006. aastal avalikustatud raporti järgi see number kasvanud kolmekordseks ja peale seda keelustasid laste kallal füüsilise vägivalla kasutamise veel 56 riiki.

Kui füüsiline vägivald on täielikult keelatud mõnedes riikides, siis paljudes riikides on see keelatud vaid osaliselt. Cappa sõnul on see nii paljudes riikides. Naine lisab, et ainult 9% alla 5-aastastest lastest elavad riikides, kus füüsiline karistamine kodus on täiel määral keelatud. Teisisõnu on maailmas ligi 600 miljonit alla 5-aastast last, kes elavad riikides, kus puuduvad taolised seadused.

Kuues Euroopa riigis tehtud uuring leidis, et riikides, kus füüsilise vägivalla kasutamine ei ole keelatud, karistavad lapsevanemad lapsi füüsilisel moel 1,7 korda rohkem.

Teadusajakirjas PLOS One avaldati 2015. aastal uuring, milles uuriti andmeid Bulgaariast, Saksamaalt, Leedust, Hollandist, Rumeeniast ja Türgist. Uuringu ajal oli lapse füüsiline karistamine kodus keelatud kõikides riikides peale Leedu ja Türgi. Nendes maades suhtuti ka peredes lapse füüsilisesse karistamisesse suurema tolerantsiga.

Cappa, kes pole uuringuga seotud, kommenteerib, et ainuüksi seadus pole vanemate hoiakute muutmiseks piisav. On vaja, et muutuks ka inimeste arusaam füüsilisest karistamist ja mõistmine, millised võivad olla selle tagajärjed. Uuringu tulemused näitasid, et füüsiline karistamine mõjub negatiivselt laste vaimsele tervisele.

Samas leidub ka spetsialiste, kelle arvates ei tohiks seadused dikteerida, kuidas vanemad oma lapsi kasvatavad või karistaad.

Inglismaal asuva Swansea Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemlektor Ashley Frawley arvates mõjutavad sellised seadused vähemuses olevaid inimrühmi. Ta toob paar näidet Kanada ja Austraalia näitel. 1960. aastatel võeti Kanadas pärismaalaste perekondadest lapsi ära, sest arvati, et pärismaalased pole piisavalt head lapsevanemad. Tegelikult tehti seda juba ka enne kuuekümnendaid, kuid siis hoogustus asi eriti jõudsalt.

Frawley lisab, et need seadused võivad olla küll ülla eesmärgiga, ent samas leidub palju inimesi, kellel on vähemusgruppide suhtes eelarvamusi, mistõttu võivad need seadused olla osadele inimgruppidele kahjulikud.

Vanemad põhjendavad lapse füüsilist karistamist enamasti sooviga last kasvatada. Mõned lapsevanemad annavad oma lapsele tutaka ära puhtalt seetõttu, et esiteks tundub see neile võimalusena anda lapsele õppetund ja teiseks käituti nendega lapsepõlves samamoodi. Samas, enamasti löövad vanemad last siiski seetõttu, et ei suuda iseenda emotsioone ohjeldada.

Samal põhjusel ka karjutakse lapse peale. Selle kohta võid lugeda SIIT!

Ilmselt on ka nii mõnedki meie lugejad kas vitsa, rihma või tutistada saanud. Ajad aga muutuvad ja praegu on laste füüsiline karistamine Eestis keelatud.

1. jaanuaril 2016 hakkas Eestis kehtima uus lastekaitse seadus, millega on lapse kehaline karistamine keelatud, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab lapse vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist.

Mida ütleb aga teadus lapse nüpeldamise kohta?

Paljude ekspertide hinnangul on lapse kallal füüsilise vägivalla kasutamine halb, sest sellega võivad tulevikus kaasneda mitmed probleemid. Näiteks agressioon, vaimsed häired ja isegi suhtevägivald. Samas leidub ka neid, kelle arust ei maksa ennatlikke järelduse teha.

Michigani ülikooli dotsent Andrew Grogan-Kaylor arvab, et üldiselt on jõutud arusaamale, et lapse nüpeldamine on halb. Ühe seletuse põhjal nõrgeneb niimoodi lapse ja vanema emotsionaalne side. Grogan-Kaylor analüüsis koos Texase ülikooli dotsent Elizabeth Gershoffiga eelnevaid uuringuid, mis on tehtud nüpeldamise kohta viimase 50 aasta jooksul ja mille vältel on kokku uuritud 160 927 last.

Metanalüüs ei leidnud ühtegi viidet sellele, et lapse füüsiline karistamine oleks mingilgi moel lapse käitumist parandanud. Seevastu leiti, et käitumine on lapsele kahjulik lausa 13 erineval viisil.

Privileegide äravõtmine võib osutuda kasulikuks

Grogan-Kaylori ja Gershoffi väidetega ei nõusutu aga Oklahoma ülikooli töötav Robert Larzelere, kes võtab alates 1957. aastast tehtud 26 uuringut kokku. Uuringud analüüsisid füüsilist karistust ja alternatiivseid meetodeid.

Larzelere leidis, et lapse füüsilist karistamist kasutati pigem alternatiivina või nii-öelda varulahendusena, kui teised distsipliinimeetodid ei töötanud. Kui lapsed läksid liialt ülekäte ja miski muu ei aidanud ning lapsevanem kasutas füüsilist vägivalda, siis edaspidi allusid lapsed ka suusõnalistele korraldustele. Kahjulikult mõjus lapse füüsiline karistamine aga ainult siis, kui karistati mingi asjaga või löödi last näkku või kui füüsiline karistamine oli kohe esimene variant, mille kasuks lapsevanemad otsustasid. See analüüs avaldati teadusajakirjas "Clinical Child and Family Psychology Review" 2005. aastal.

Larzelere jätkab, et tema arvates on oluline leida õige tasakaal. Lapsed vajavad armastust ja heasoovliku lapsevanemat, kuid samas on mõnikord vaja tunda ka negatiivseid tagajärgi saamaks aru, et mingisugune käitumine on vale. Mehe sõnul on see keeruline teema.

Üldiselt arvab suurem osa lastearste, et füüsilisest karistamisest peaks hoiduma ja leidub palju alternatiivseid lahendusi. Näiteks võib neilt, nätamaks, et tema tegu väärib tagajärgi, mõneks ajaks ära võtta mõne nende mänguasja.

Grogan-Kaylor lisab, et enne kui lapsevanemad üldse hakkavad ebasobivalt käituva lapse karistamisele mõtlema, peaksid nad sellise käitumise ennetamiseks lapse jaoks tekitama sooja ja emotsionaalselt toetava keskkonna, et lapse ja vanema vaheline side oleks tugev. Oluline on lapse toetamine ja armastuse näitamine.

Laps peab tundma, et vanem armastab teda ja hoolib tema valikutest ning otsustest.

Mida lapsevanemad ise karistamisest arvavad, seda KUULA SIIT!

Allikad: edition.cnn.com, wgntv.com, data.unicef.org