Nüüd see siis juhtus! Laps ütles, et võttis selle asja, sest meie ju talle ei osta!

Ühel päeval lapsele lasteaeda järgi minnes kutsus õpetaja mind enda juurde ja rääkis, et minu laps oli võtnud teise lapse asja ja enda kappi pannud.

Olin ise ka paaril varasemal korral leidnud oma lapse kapist võõraid asju ja need alati õpetajale edasi andnud ega osanud arvata, et minu laps need enda kappi sihilikult pannud oli, sest kappidel puuduvad uksed ning nii mõnigi kord on ka mu lapse asjad olnud teiste laste kappides.

Seekord aga siis õpetaja ütles, et oli näinud, kuidas ta seda tegi ehk siis see ei saanud olla juhuslik. Ma olin päris ehmunud ning kui läksime koju, siis rääkisin sellest temaga. Piiga vastas, et ta ei tea, miks ta nii tegi. Istusime autosse ja rääkisime veelgi. Laps ütles, et võttis selle asja, sest meie ju talle ei osta. Tegemist oli mingi suvalise pisikese mänguasjaga, mille maksumus jäi sinna 1€ kanti. Terve tee linna teise otsa mõtlesin asjade üle, mis ma lapsele ostnud olen ja päris korralikult ehmatasin kui avastasin, et tõesti. Pea kõik mu lapse mänguasjad on ostetud eesmärgiga, et nad arendaksid midagi: peenmotoorikat, ruumilist mõtlemist, 3D-mõtlemist jms. Vaid kümmekond mänguasja on ostetud sellised, millega saab lihtsalt mängida ja needki on juba paar aastat vanad.

Seega kui olime oma asjad linnas ära teinud, siis sättisime end mänguasjapoe poole teele. Esimeses mänguasjapoes ta käis ringi, ei puutunud midagi ja lihtsalt vaatas. Läksime poest välja ja ma seletasin talle, et see on nüüd tema kord valida endale poest midagi sellist, mida ta soovib. Lõpuks valis endale mingi haukuva koera, mis sööb ja kakab ning istus terve õhtu ja silitas seda looma. Okei, kuna meie juures olev koer lõpuks leidis endale uue kodu, siis on arusaadav, et laps tunneb koerast puudust. Samas me olimegi ju sellele elusale koerale ju vaid hoiukoduks.

Sellest koerast ma kirjutasin SIIN!

Igatahes järgmine päev kui ta läks lasteaeda, siis ta oli üks tehtud laps, kuna tal oli selline mänguasi ning päris mitu last tulid tema juurde ja soovisid mängida. Lasteaias on kord nädalas selline päev, kus võivad lapsed kaasa võtta kodust mänguasja. Muul ajal need pole teretulnud ja seega ma ei osanud kunagi asjast midagi erilist mõelda.

Üks sõbranna selgitas mulle asja, mille pele ma polnudki ise mõelnud: kui laps näeb, et teisel lapsel on vinge mänguasi ning selle teise lapsega mängitakse ja temal on igav mänguasi ja temaga ei mängita, siis ta ju loomulikult on kurb ning soovib ka endale kogu seda tähelepanu. Samas neljased ei ole alati verbaalselt kõige edasijõudnumad ning seega ma näiteks ei teadnudki, et mu laps endale mingeid mänguasju soovib, sest enamus poeskäigud, kus on ka mänguasjaosakond, on möödunud selliselt nagu käik esimesse mänguasjapoodi - ta vaatab, aga ei avalda soovi endale midagi saada. Sellised olukorrad lasteaias, kus mängitakse selle lapsega, kel on uus või äge mänguasi, tekitab teises lapses frustratsiooni ja kui ta ei oska oma vanematele seletada, et ta soovib ka sellist mänguasja just seetõttu, et ta ei taha olla tõrjutud, siis juhtubki nii nagu meil - laps võtab ise.

Ma polnud oma elus kunagi selle peale tulnud, et lapsele on nii olulised need mänguasjad. Olen alati mõelnud, et laps väärtustab kogemusi ja seega oleme käinud reisimas nii palju kui võimalik. Külastanud uusi ja huvitavaid kohti ning seigelnud igal võimalusel ringi. Ja seal ta on. Minu pisikene neljane, kes tunneb end tõrjutult, kuna on seni viinud lasteaeda kogu aeg sama mänguasja ja lõpuks läks ja reageeris asjale valesti. Arutasime abikaasaga seda olukorda ning jõudsime kokkuleppele, et kui tõesti me lapsele on oluline see plastikmaailm, siis las olla nii. Saagu ta need mänguasjad kuniks ta jälgib reegleid - küsib meilt ja ei lähe ise võtma.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).