Peredega välisriikidesse kolinud eestlannad sealsetest jõulukommetest | See on väga tahtis, mida ja kui palju keegi kingiks saab

Mujal maades tähistatakse jõule pisut teistmoodi kui Eestis. Aga kuidas? Koos lastega välismaale kolinud eesti peredel on jõulude paiku kõvasti imestamist.

Elin Kanadast

Kanadas on küll üks aspekt, mis tekitab eesti lastele suurt arusaamatust. Nimelt elab jõuluvana kanada laste meelest hoopis Põhjanabal, mis asub Kanadas. Olen siin päris mitme inimesega vaielnud, sest meie jõuluvana elab Soomes. Ega nad ei usu ikka küll! Jõuluvana sihtnumber on HOH OHO – siin ongi selline sihtnumbri kombinatsioon – 3 ja 3 numbrite ja tähtedega. Sellele aadressile saab jõuluvanale kirju saata ja saab jõuluvanalt ka vastuse.

Jõuluvana aadress, kuhu kirjutada, on selline:

Santa Claus

North Pole

Canada

HOH OHO

Ei suutnud ma neile selgeks teha, et tegelikult elab jõuluvana Soomes, sest siin on vist tõesti ka üks vanake, kes kirjadele vastab ja elab koos Mrs Clausiga. Sellist küla nagu Soome jõuluvanal neil siiski ei ole.

Vancouver on muidugi teistmoodi kui ülejäänud Kanada. See on nagu Kanada oma Los Angeles, kuna siin on nii palju kultuure segunenud. Traditsioonid on sarnased USA omadega ehk kingid ilmuvad kuuse alla 25. detsembri hommikul ja lapsed ei pea nende kättesaamiseks midagi tegema. Samas avatakse mõnes provintsis kingid juba 24. detsembril nagu Eestis. Kui laps on olnud paha, siis pannakse talle kamina küljes rippuva soki sisse söetükk. Nüüd tehakse niimoodi nalja, et lastele pannakse soki sisse petukaks söetükki meenutav šokolaad.

Veidi häirib asjaolu, et lapsed saavad siin liiga palju kinke. Eestis ei kujutaks sellist olukorda ettegi, aga ühe kohaliku tuttava juures on lastel veel mõni eelmistel jõuludel saadud kingitus lahti pakkimata, kui käes on juba uued jõulupühad. Televisioonis on lastele ja täiskasvanutele suunatud reklaamid stiilis “What did you get?”. See on väga tahtis, mida ja kui palju keegi kingiks saab.

24. detsember on veel tööpaev ja 26. detsembril toimub poodlemishullus ehk boxing day – inimesed tagastavad kinke ning ostavad uusi asju, sealhulgas järgmisteks jõuludeks. Siin on populaarsed eesti lastele tundmatud cracker’id. Christmas cracker’id on suured kommid, mida peavad kaks inimest tõmbama, et käiks pauk. See on brittide komme, kanadalased tahavad üldse väga brittide moodi olla.

Triin Türgist

Türgis arvatakse, et jõulud tähendavadki aastavahetust. Tegelikult keelab islamiusk neil jõulukaunistusi koju tuua, kuid enamik teeb seda ikkagi.

Kohalikud pühad tekitavad Eestist siia kolinud laste jaoks muidugi imestust. Kõik pereliikmed ja sugulased lähevad hommikul vara kõige vanema pereliikme juurde – meie peres on selleks minu äi. Selga pannakse parimad riided ja minnakse vanemate inimeste vastu austust näitama. Selleks suudeldakse vanema inimese kätt ja pannakse see oma laubale. On inimesi, kes arvavad, et suudlemine on liiast, ja hoiavad kätt tugevalt paigal. Leidub ka neid, kes võtavad seda enesestmõistetavalt ja suruvad käe kohe ise noorte näo ette. Lastele antakse pärast käesuudlust mõnikord kommi, kuid enamasti raha. Sellega õpetatakse juba lapsepõlves, et kasvõi näilise lugupidamise väljenduse eest antakse raha!

Kui kõik on üksteisele häid pühi soovinud ja endast vanemate käed ära suudelnud (või vähemalt üritanud seda teha), siis hakkavad naised lõunasööki või lausa hommikusööki valmistama – oleneb, kui vara külla minnakse. Pühade ajal valmistatakse tavaliselt keerulisemaid toite, söömine ja sellest ainuüksi rääkimine on väga tähtis. Külas ollakse tavaliselt kaua, hommikul minnakse ja alles õhtul jõutakse tagasi koju. Vahepeal võib ka teisi vanemaid sugulasi külastada. Ohvripühade ajal süüakse palju liha ja pärast ramadaani on suhkrupühad, kui lapsed söövad kõhud maiustustest punni.

Kohalikud kristlased tähistavad jõule kirikus ja kinke toob jõuluvana – kõik on üsna sarnane Eesti kommetega.

Linnet Hispaaniast

Päkapikud siin üldiselt ei käi, aga meil siiski käivad, kuna lapsele jäi see ootus Eestist külge ja kuidas seletada lapsele, et siia nad ei tule. Oma klassist on ta ainuke, kellel päkapikud käivad. Ühel päeval viis ta päkapiku toodud maiustuse kooli ja rääkis klassikaaslastele, et päkapikk tõi. Teised jäid suu ammuli vaatama ja imestasid, sest neile küll päkapikud miskit ei too. Minu tütar soovitas neile seepeale suss aknale panna, et siis peaks päkapikk kindlasti midagi tooma – ilma sussita ei ole kuskile tuua. Ei tea, mis sellest sai, kas nad proovisid järele või mitte. Ilmselt kujunes olukord naljakaks ja veidraks, kui lapsed läksid sellest hiljem vanematele rääkima.

Kuuse ehtimine ja jõuluehete riputamine ei ole hispaanlaste kodudes eriti moes, vaid mõnes kohas riputatakse kuusele ehted. Hispaanlaste seas on hästi populaarne aga Beleni ehk Petlemma linnakese miniatuuri meisterdamine. Igal aastal lähevad koolilapsed seda linnavalitsusse vaatama ja paljudel on see koduski olemas. Kirikus käimine on pühade ajal hispaania perede seas väga populaarne.

Lapsed saavad kingitusi aga tihtipeale isegi topelt. Esimesed kingitused saavad nad 25. detsembri hommikul ärgates ja põhilised kingitused 6. jaanuaril ehk kolmekuningapäeval, mis on hispaanlaste jaoks kõige tähtsam päev. Suuremaid kingisoovegi ei kirjutata jõuluvanale, vaid kolmele kuningale. Detsembris külastavad kuningad suuremaid kaubanduskeskusi ja lapsed ootavad järjekorras, et nendega pilti teha.

Jõuludel istutakse ikka perega koos nagu Eestiski. Süüakse ka verivorsti, mida tuntakse morchilla nime all ja see sarnaneb tõepoolest väga Eesti verivorstiga. Samuti on hispaanlastel olemas sült, kuigi kohalikud ei pea sellest väga lugu. Süüakse lambaliha, värsket salatit ja mereande.

Jõulude üks tähtsam sündmus on Jõululoterii, mis on Hispaanias pühade sissejuhatust tähendanud juba 19. sajandi algusest.

Kätlin Norrast

Norra jõulud on laste jaoks küll pisut teistsugused kui meil. Näiteks ei too kinke jõuluvana, vaid need ilmuvad ise kuuse alla ja neid on seal palju. Lapsed ei pea luuletusi pähe õppima, vaid pakid harutatakse niisama lahti.

Lasteaedades peetakse pudrupidu ehk grøtfest’i. Kõigil on päkapikuriided või miskit punast seljas, põsed punaseks joonistatud ja tedretäpid näos. Lõunaks keedetakse riisiputru, mida süüakse moosi, kaneeli, suhkru või võiga. Pudrupotti peidetakse üks mandel – kes selle oma taldrikust leiab, saab kingituseks martsipanipõrsa.

Teine suur pidu on Luciafest – laule ja jõulunäidendit harjutatakse kaua. Peopäeval on kõigil seljas pikad valged Lucia-särgid, peas on sädelevad pärjad ja käes küünlad. Pärast etendust süüakse safransaiakesi, mida nimetatakse Lussekatter’iteks ja juuakse glögi.

Merit USA-st

Jõuluaeg algab siin maal pärast tänupuhi. Black Friday on üks suurem kingituste ostmise päev. Samuti tuuakse tuppa kuusk ja ehitakse kodu sellel nädalavahetusel. Võõras traditsioon on kindlasti see, kui paljudele on kombeks teha jõulukingitusi. Kõik vähegi tuttavad peavad kingi saama – mail man, garbage guy, nanny, treenerid, õpetajad, koristajad... Lapsed aitavad tihti kaarte joonistada ja jõuluküpsiseid küpsetada. Samuti on see suur annetuste ja heategevuse aeg. Püüame perega vähemalt paarist sellisest üritusest osa võtta. Veel aitavad meie lapsed toidupoes annetuseks toiduained valida ja mänguasjapoest ostab kumbki oma raha eest ühe kingituse lastele, kelle perel ei ole võimalik seda endale lubada.

Paljudes peredes on kombeks teha perepilt koos jõulutervitusega ja saata see nii sõpradele kui ka sugulastele. Päkapikud siin lastel külas ei käi, vaid nad on jõuluvana abilised, kes aitavad kingitusi pakkida.

Paljud pered ostavad päkapiku (Elf on the Shelf), kes istub riiulis ja vaatab, kuidas lapsed käituvad, ning räägib nähtust siis jõuluvanale. Emadele ja isadele on see rõõmus aeg, kuna kõik lapsed kardavad Elf on the Shelf´i.

24. detsembril umbes kella 16 paiku sureb riik täielikult välja – poed, baarid ja restoranid suletakse ning liiklus on peaaegu olematu. Seda juhtub ainult üks kord aastas. Suurem osa ameeriklasi veedab Chrismas Eve´i perega. Korraldatakse suur õhtusöök, mida ei saa Eesti pidulauaga siiski võrrelda. Sel õhtul käiakse veel kirikus, vaadatakse koos perega filmi või mängitakse mõnd lauamängu. Enne magamaminekut pannakse klaas piima ja paar küpsist jõuluvanale kamina peale.

Sellel ööl tuleb jõuluvana. Ta tuleb korstna kaudu tuppa, paneb kingid kuuse alla, puhkab jalgu ning sööb küpsised ja joob piima.

25. detsember on samuti tähtis päev ja kogu USA on peaaegu väljasurnud. See on kõigi laste absoluutne lemmikpäev. Kuuse all on alati palju kingitusi – need on väga suured ja lapsed on nendega justkui üle kuhjatud.

Eva Iirimaalt

Minu meelest ei ole siin jõuludel pooltki nii tore laste jaoks kui Eestis. Mina järgin siingi muidugi Eesti kombeid – päkapikud toovad sussi sisse kommi ja kingipaki kättesaamiseks tuleb lugeda luuletust jne. Mis on siis iiri laste jaoks jõulud – esimese advendi ajal vaatavad nad RTE telekanalist Late Late Toy Show'd. See eriti populaarne saade on tegelikult lihtsalt uute ja põnevate mänguasjade esitlus.

Jõuluvana reeglina koju ei tule, vaid toob kingid jõululaupäeva öösel kuuse alla. Näiteks jäetakse sel ööl jõuluvanale kandikule küpsiseid, porgandeid ja jooki ning lapsed panevad suupistete kõrvale jõuluvanale kirjutatud tänukirja.

Jõululaupäeva õhtul on lastel kombeks käia vannis, panna selga uus pidžaama, jätta rippuma sokk ja enne vara magamaminekut tahavad lapsed kindlasti vaadata RTE kella kuuestest uudistest, kuidas jõuluvana põhjapooluselt teele asub.

Jõuluhommikul avatakse kingitusi ja minnakse sugulastele külla. Loomulikult vaadatakse palju televiisorit ja mängitakse videomänge. Need on muidugi viimasel ajal lisandunud jõulukombed.

Koolides korraldatakse Iirimaal jõulukontserte küll ja sinna tuleb mõnikord ka jõuluvana, kuid siiski väga harva. Kuna jõuluvana üldiselt kodudes lastele kinke toomas ei käi, kohtuvad iiri lapsed jõuluvanaga kaubanduskeskustes ja hotellides. Seal saavad lapsed jõuluvanale sülle istuda, temaga pilti teha ja temalt ka väikese kingituse.