Foto: Pexels
Kui ma Piigaga mööda psühholooge ja psühhiaatreid jooksin, sest õpetaja lasteaias talle omavoliliselt diagnoose pani, siis ütles üks psühholoog kuldsed sõnad: kui muidu liigub ühiskond individuaalsuse suunas, siis lasteaias lüüakse kõiki sama vitsaga. Ja nii ta on: kui lapsed ei hinga samas tempos, ei joonista samas rütmis, siis neid ei taheta. Kui oled keskmisest aktiivsem või keskmisest aeglasem, oled kohe mõnel õpetajal pinnuks silmas.

Pole näiteks mingi saladus, et minu laps on see paras pind koos paari teisega oma rühmas. Miks ma nii väidan? Eelmisel suvel kui laps oli asendusrühmas ning ma talle järgi läksin, siis meie rühma kaks nn „probleemset last" (kes on muideks arstide poolt läbi uuritud ja puuritud ja täiesti tavalisteks tunnistatud) olid asendusõpetajaga jäänud. Küsisin siis antud õpetajalt, kuidas päev möödus ning ta ütles, et need lapsed pole ju üldse nii hullud kui räägiti. Lasteaias konfidentsiaalsusest ei ole keegi midagi kunagi kuulnud, sest ühel päeval tuli mulle lasteaiakaaslase ema rääkima, kuidas meie rühma üks õpetaja käib ja kurdab, et minu laps ei maga. Jah, nädalas on tõesti päev või kaks, kus laps lõunaund ei maga. Ülejäänud aja nohiseb kui nott. Just lõunaune mittemagamine oligi tegelikuks probleemiks, miks last taheti mujale saata. Toosama kurtev õpetaja kargas mulle kraesse ja ütles, et tema pidi terve lõunaaja minu lapse kõrval istuma. Siiriöusli? Mille eest sulle siis makstakse? Tal pole isegi mingit kohustust paberitööd teha, et seda saaks kuidagi kurvaks sündmuseks nimetada kui ta peab paar lõunat istuma voodi juures.

Mul ema rääkis, et kui ma väike olin, siis oli ta samas olukorras. Vahe oli vaid selles, et toona kasutati lõunapause poes käimiseks. Siis oli kindel, et enamus inimesi on tööl ning õpetajad saavad parema pala nendelt pooltühjadelt lettidelt. Tänapäeval aga seda vajadust enam pole. Mõni õpetaja kasutab seda aega paberitööks ja puhkamiseks, aga kui päriselt ongi nii, et sul on rühmas kuni viis last, kes ei maga, siis tegele nendega. Nad on kõik kohe 5-aastased ning peavad magama vähemalt 3h iga lõuna! Ebanormaalne!

Mis mul aga eriliselt rihma maha viskas, oli see, et lapsed hakkasid rääkima, et neid karistatakse kui nad ei maga lõunaund. Karistus pole füüsiline: neil lihtsalt ei lubata mõnd meelistegevust teha. Kui õpetajaga sel teemal rääkisin, siis ütles, et see karistus pole ju ainult seotud magamata jätmisega, vaid kõikide tehtud pahanduste eest. Ehk siis hommikul kui laps tuleb lasteaeda, avatakse karistusregister ja peale lõunaund saavad varasemalt tehtu eest pähe. Kui ütlesin, et see ei ole normaalne ning õige, sest lapsed ei suuda meenutada, mida nad tegid tunde varem, siis oli ta nõutu. Küsis, et mida siis tegema peaks? Loomulikult ei osanud ma talle mingit mõistlikku alternatiivi pakkuda, aga ütlesin, et reageerima peab kohe.

Seaduses on kirjas, et vanemad kui 4a ei pea magama lõunaund. Seadus sätestab, et nendele lastele tuleb leida alternatiivseid tegevusi. Ja ometi siis istub Eestis ports pedagooge lasteaias, kes karistavad lapsi selle eest kui nad ei maga. Miks peab üldse karistama?

Üleüldse, me ei ela enam selles ühiskonnas, kus vanasti, et lapse peksmine on justkui auasi. On tehtud ju tonn uuringuid, et iga kord kui sa oma last lööd, siis muutud sa tema silmis madalamaks. Mingil hetkel kui see laps on kasvanud nii suureks, et suudab sulle vastu hakata, saad ise peksa. Ja siis on ajalehed täis pealkirju, kuidas nooruk peksis vanurit. Samas keegi ei analüüsi seda, mis tingimustes see nooruk üles kasvas.

Mina ei peksa oma last. Me saame räägitud ja kui ta tõesti ei käitu nii nagu oleme kokku leppinud, siis räägime need asjad läbi ning vajadusel otsustame ühiselt, mis võiks olla käitumist modifitseeriv tegevus. Vahetevahel ütleb ta ise, et kui ta nii ei tee, siis multikat näha ei saa. Või kui sõidab jalgrattaga minust liiga kaugele, siis jääb järgmine päev jalgratas koju. Asi toimib.

Ja siis antakse mulle pihku paber lasteaiast arenguvestluse jaoks, kus on kirjas küsimus: „Kuidas te karistate oma last kodus?"

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (34) ja Piiga (5a).