Pidid jälle röökiva lapse kauplusest välja lohistama? Stopp! Karistamine hävitab tema tahte kuuletuda

Tihtipeale võivad vanemad end laste kasvatamisel leida olukorrast, kus positiivne vanemlus on vaid helesinine unistus ning reaalsuses lähevad pigem käiku ähvardused ja karistused. Ent on ka paremaid viise reeglite kehtestamiseks ja kodurahu taastamiseks.

Kui sa oled juba loonud olukorra, kus saad toetuda vaid ähvardustele, on asjalood täbarad. Karistamine töötab üksnes ajutiselt ning hiljem on olukord tunduvalt hullem. Hirmuvalitsus ei võimalda lapsel emotsioonidega toime tulemist õppida ega harjutada. Jah, sa võid küll jonniva põnni jalgupidi poest välja lohistada ja kodus nurka panna, kuid mida vanemaks ta saab, seda vähem ta kuuletub ning ei ole vahepeal omandanud kübetki enesedistsipliini. Teisisõnu, mida rohkem karistad, seda vähem tahab su laps sinuga koostööd teha. Nii lihtne see ongi.

Arvukad uuringud on näidanud, et lapsed, kellele õpetatakse emotsioonide reguleerimist ja mõistmist, käituvad paremini ning on koostööaltimad. Me ei taha ju kasvatada pimedalt kuuletuvaid nukukesi, vaid iseseisvaid indiviide, kes soovivad koostööd teha, mõistavad, milleks seda vaja on ning oskavad õigel ja valel vahet teha. Meie teame, et hammaste pesemine ja väiksema õe või venna mitte löömine on tegelikult lapse enda huvides. Aga tema ei tea seda. Tema tahab iga hinna eest hammaste pesemisest pääseda ja oma rivaali murule pikali või nägupidi porilompi lükata. Ainus võimalus seda arusaama muuta on panna laps uskuma, et sina seisad alati hea tema huvide eest. Kui sa selle asemel aga hoopis karistad, tunneb laps, et sa pole tema poolel. Ta tunneb, et talle tehti ülekohut ja isegi kui ta korraks kuuletub, tunneb ta end abitu ja üksikuna ning keegi ei aita tal hirmu ja kurbusega toime tulla. Laps tunneb, et ta on halb inimene ja aja möödudes üritab ta aina vähem ja vähem meile meele järgi olla, mis ongi põhjus, miks karistamine rikub nii lapse käitumise kui psüühika.

Kuidas siis ikkagi last kuuletuma panna?

1. Ole alati armastav, hell, osavõtlik ja motiveeriv

Kui su laps ei oska õiget käitumisviisi valida, aita tal seda õppida. Kui ta aga oskab valida, ent ei taha seda teha, aita tahtmist tekitada. Tee näiteks hammaste pesemine lõbusaks, anna kontroll tema kätte — plätserdage vee ja harjadega ning naerge koos. Kui ta kipub oma väikest õde või venda lööma, juhi tähelepanu teise lapsega rivaalitsemiselt kõrvale ja anna jonnipunnile ülesanne näidata end suurema, vanema ja targema. Tee talle selgeks, et pisema õe või venna kaitsmine on tema auülesanne.

2. Ole ise eeskujuks

Lapsed õpivad tunnetega toime tulemist meie eeskujul ning nad käituvad alati selle järgi, mida näevad ja kuulevad, mitte selle järgi, mida neile räägitakse. Sinu ülesanne täiskasvanuna on lahendada konflikte alati rahumeelselt ning partneriga koostöövalmilt. Karjumine, kapriisitsemine, uste paugutamine ja solvamine peegelduvad kõik sinu lapselt varem või hiljem tagasi ning oledki väga suures plindris.

3. Pane reeglid paika empaatiliselt

Säti reegleid selgelt ja arusaadavalt, kuid mitte rangelt. Tunne huvi selle vastu, kuidas laps ennast tunneb — ta peab teadma, et hoolimata sellest, et kuigi ta alati ei saa kõike, mida tahab, mõistad sa seda, miks ta endast väljas on. Ta peab tundma, et ta pole paha inimene lihtsalt selle pärast, et sõi pakist kõik küpsised ära. Anna lapsele sõbralikult mõista, et ta ei saa sinust lahti enne, kui teeb seda, mida palud. Ja siis ei tohi ka sina käega lüüa ning lahkuda — käigu see siis hammastepesu, magamamineku, riidessepaneku, oma toa koristamise või millegi muu kohta.

4. Selgita tundeid ja peegelda neid

Isegi kui sina oled rahulik, võivad lapsed ikkagi üle keeda. Seetõttu peavad nad õppima oma tundeid aktsepteerima. Siin tuledki mängu sina, selgitades neile, mida nad parasjagu tunnevad — olgu selleks viha, kurbus, pettumus, hirm, jõuetus, valu. Räägi talle, kuidas kurvad inimesed tahavad nutta, vihased karjuda ning et vahel tulevad pisarad ka siis, kui saad haiget, kardad või oled pettunud ning et nutmine pole häbiasi. Laps peab tundma end sinuga turvaliselt ja uskuma seda, mida räägid.

5. Julgusta vigade parandust

Kuigi päris väikestel lastel pole empaatiavõime veel välja arenenud, tunnevad nad veidi vanemaks saades ennast väga halvasti, kui on kellelegi haiget teinud. Sellest hetkest alates on neile võimalik ka vabanduse kontseptsiooni selgitada ning panna mõistma, et alati saab olukorda parandada. Kuid ära mingil juhul vabandamist tagajärje või karistusena peale suru, muidu oled tagasi alguses. Kindlasti peab ka olukord rahunema.

6. Kaitse oma suhet lapsega

Laste usaldus ja armastus tuleb välja teenida ning seda saame teha vaid pühendumusega. Me peame oma tundeid suutma vaos hoida ning näitama head eeskuju, olema alati toeks ja nõuandjaks, mitte karistajaks ja vangivalvuriks. Ja seda ka hetkel, mil ta seda meie meelest võib-olla kõige vähem väärib. Kallista, hellita, paita, võta sülle ja pühi pisaraid isegi siis, kui tema on pahategija.

Allikas: Psychology Today