Foto: Shutterstock
Täna ilmub raamat, mille lood on õudustäratavad. "Kiindumussuhte häirest ja traumakogemusega lastest ei teata Eestis just väga palju. Teavad spetsialistid ja need, kes selliseid lapsi kasvatavad või aitavad. Asjatundjaid pole aga piisavalt, et aidata ühiskonnal laiemalt mõista, mis lastega vägivalda kogedes juhtub või kuidas neid aidata."

Nii kirjutab Eesti lastepsühhiaater Dr Anne Kleinberg, kommenteerides raamatut „Poiss, keda kasvatati nagu koera.“

Dr Anne Kleinberg: "Kindlasti on see raamat väga vajalik. Selles raamatus räägitakse trauma mõjust aju arengule selgusega, millest kõik lugejad sõltumata taustast aru saavad. Hoolimata lugude äärmuslikkusest kannab autor hoolt, et lugeja, õudustest üleujutatuna, lõplikult hirmust ei tarduks ja end kaitstes loetavast ei eemalduks. Soov leida lahendust, näha väljapääsu ja püüd mõista on ilmselt põhjused, miks me suudame selle raamatu lõpuni lugeda."

Toome teieni mõned näited lugudest, mis kirjeldavad äärmuslikke olusid, kus lapsed üles kasvada võivad:

Esimene lugu

"Selge, las ma korraks veel kordan üle, ütlesin: Kolmeaastane tüdruk näeb pealt oma ema vägistamist ja mõrva. Tema enda kõri lõigatakse läbi, isegi kaks korda, ja ta jäetakse samuti surema. Ta on üksi nende korteris koos oma ema surnukehaga järgmised üksteist tundi. Siis viiakse ta haiglasse, kus ravitakse ta haavad ja kaelavigastused. Haiglas soovitavad arstid
tungivalt jätkata lapse vaimse tervise jälgimise ja teraapiaga. Ometi saadetakse ta pärast haiglast väljakirjutamist riiklikule hoolekandele kasuperre. Tema lastekaitsetöötaja ei arva, et tüdrukul oleks vaja vaimse tervise spetsialisti. Seega, hoolimata arstide soovitustest ei otsita talle rohkem abi. Üheksa kuud on laps liikunud hoolekandepaigutuste vahel ilma igasuguse nõustamise või psühhiaatrilise abita. Ja lapse kogemust puudutavaid detaile pole ka kunagi jagatud kasuvanematega, kuna lapse paigutus on salajane. Kas mul on õigus?"

TEXASE OSARIIGIS WACO LINNAS asunud taavetlaste usulahu rantšokogukonnas elasid lapsed hirmuga täidetud maailmas. Isegi vastsündinud ei olnud selle vastu kaitstud. Sekti juht David Koresh uskus, et imikute (mõned neist alles kaheksa kuu vanused) tahte peab murdma range füüsilise distsipliiniga, et nende "valgustatus" jääks püsima. Koresh oli ettearvamatu: kord lahke, tähelepanelik ja hoolitsev, järgmisel hetkel tõeline kurjuse kehastus. Tema raev oli samuti ettearvamatu ja selle eest ei pääsenud keegi. Taavetlased, nagu neid Texase Carmeli mäestiku keskosas elavaid uususuliste kogukonna liikmeid kutsuti, muutusid tema tujude suhtes väga tundlikuks, püüdes saavutada tema poolehoidu ja hoida ära ta kättemaksu, kuid sageli asjata.

Oma muutlike tujude ja hirmuäratavate vihahoogudega Koresh hiilgas sellega, et kasutas äärmuslikke ähvardusi vaheldumisi lahke, keskendunud tähelepanuga, et hoida oma jüngreid pidevalt pinge all. Ta säilitas oma raudse haarde, kontrollides selle kogukonnaelu iga aspekti. Ta eraldas abikaasad, lapsed ja vanemad ning sõbrad, kahjustades igasugust suhet, mis võis tema kui iga üksikisiku elus kõige domineerivama ja võimsama jõu positsiooni ähvardada. Kõigi armastus pidi koonduma tema juurde nagu kodarad, mis ühendavad rattarummu rattaga. Koresh oli kogu mõistuse, tarkuse, armastuse ja väe allikas; tema oli kanal, mille kaudu jõuda Jumalani, kui mitte lausa Jumal ise siin maa peal.

Ta oli jumal, kes valitses hirmuga. Lapsed (ja sageli isegi täiskasvanud) kannatasid pideva füüsilise rünnaku ja avaliku häbistamise hirmu all, mida võis põhjustada iga väikseim eksimus, kasvõi maha langenud piimatilk. Karistus seisnes sageli puunuiaga, mida nimetati abiliseks, veriseks peksmises. Taavetlaste lapsed kartsid ka nälga, sest halvasti käitunud lapsed võisid jääda päevadeks toiduta või nad pandi lahja dieedi peale, mis sisaldas ainult kartuleid või leiba. Mõnikord isoleeriti nad ööseks. Tüdrukud kasvasid teadmises, et lõpuks saavad neist Davidi pruudid. Teatud kindla seksuaalse ahistamise vormis valmistati tüdrukuid alates kümnendast eluaastast ette Koreshi seksuaalpartneriteks. Kunagine sekti liige kirjeldas, kuidas Koresh oli kord võrrelnud eelpuberteedieas tüdrukute südamelööke, keda ta kuritarvitas, tagaaetavate jahiloomadega.

Kohtusin Justiniga 1995. aastal lastehaigla intensiivravi osakonnas, kui ta oli kuueaastane. Mind oli sinna kutsunud lastehaigla intensiivraviosakonna meeskond, et ma tuleksin ja kasutades seda-psühhiaatrilist-voodood-mida-sa-nii-hästi-oskad, püüaksin peatada poissi loopimast väljaheiteid ja toitu personali poole. Intensiivraviosakond oli peaaegu alati täis ja tavaliselt 24/7 hõivatud. Õed, arstid, assistendid ja perekonnad tunglesid osakonnas alati. Meditsiiniaparatuuri, telefonide ja vestluste katkematu sumin täitis seda suurt ruumi vahetpidamata. Tuled põlesid pidevalt, inimesi liikus kogu aeg ja kuigi igaüks liikus oma eesmärgiga ja iga vestlus oli mõtestatud, oli üleüldiseks tulemuseks ikkagi kaos. Kõndisin märkamatult läbi selle müra vastuvõtutuppa ja uurisin nimekirja tahvlil, et leida poissi, kelle jaoks mind siia oli kutsutud.

Siis ma kuulsin teda. Vali ja kummaline kriiskamine sundis mind kohe ümber pöörama, et leida väike kondine lahtise mähkmega laps, kes istus puuris. Justini võrevoodi oli raudvarbadega, mille peale oli traadiga kinnitatud vineertahvel. See nägi välja nagu koerapuur ja nagu ma peagi avastasin, oli see võrdlus kohutavalt irooniline. Väike poiss kiigutas ennast edasi-tagasi, tihkudes primitiivset ennastrahustavat laulukest. Ta oli oma väljaheitega koos, nägu toidujääkidega kaetud ja mähe raske, uriinist läbiimbunud. Poisil raviti raskekujulist kopsupõletikku, aga ta hakkas vastu kõikidele protseduuridele ja vereproovi võtmiseks pidi teda füüsiliselt kinni hoidma. Ta kiskus oma kanüülid välja, röökis ja karjus personali peale ja loopis oma toidu laiali.

Selles haiglas oli psühhiaatria- osakonnale kõige sarnasem intensiivraviosakond (kus personali arv iga patsiendi kohta oli kõige suurem), seega toodi Justin siia üle. Siin olid nad rangelt korraldanud tema võrevoodi-puuri paigutuse. Niipea, kui poiss sellesse puuri pandi, hakkas ta loopima väljeheiteid ja kõike muud, mis kätte juhtus. Pärast seda võeti ühendust psühhiaatriaosakonnaga.

Need on vaid mõned näited vastilmunud raamatust „Poiss, keda kasvatati nagu koera.“

Dr Anne Kleinberg, lastepsühhiaater, psühhoanalüütiline lasteterapeut ja pereterapeut Tallinna Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja: "Loodan, et see raamat aitab järgnevatel aastatel muuta nii mõndagi selles, kuidas me laste kannatusi ja nende tagajärgede mõju mõistame ning ära hoida oskame või tahame."

Raamatut on võimalik soetada MTÜ Igale Lapsele Pere kaudu. Iga raamatu ost toetab ka ühingu tegevust, mis koondab perekondi ja vanemaid,kes kasvatavad või on valmis kasvatama vanemliku hooleta jäänud lapsi. MTÜ missiooniks on toetada, tugevdada ja säilitada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud laste turvalisust, heaolu ja inimväärikust.

Raamatut saab tellida SIIT!