Foto: erakogu
Tõesti ei tea, millega ma selle ära olen teeninud, aga kõik need teemad, millega ma palju aastaid olen Preilit kiitnud ja tänanud, et ta mind väiksena hulluks ei ajanud, saan ma nüüd kahelt järgmiselt lapselt kolmekordselt tasa.

Vahel lausa leian end mõttelt, et kas oleks ehk teisipidi lihtsam olnud - noorena Preili hullustega tegeleda ning nüüd, kus lapsi rohkem ja ise vanem, nautida leebemaid pisikesi? Aga oh, ei - elul on otsustanud mind ikka nüüd proovile panna!

Kahese Kuti sõnakuulamine on täpselt null. Päriselt, ongi null. Vahet ei ole, kes või mismoodi temalt midagi „mõistlikku" palub või keelab, siis tulemust võib oodata sama palju, kui meie kodu ilusalt telliskiviseinalt. Mitte grammigi rohkem.

Millal see kergemaks läheb?

Kaubanduskeskuse liftis: „See ei ole meie korrus, tule kiiresti tagasi! Uu, kuuled... üksinda ei minda liftist minema. Tule tagasiiiiii!" ja juba ta kaobki ümber nurga jooksujalu, kui ma viimasel hetkel liftiuksed sulgumast peatan ning talle järele lidun.

„Palun ära roni toidulaua otsa!" - vastuseks vaatab ta mind hetkeks, siis justkui mõõdab silmadega maad ja arvutab, kui kiirelt ma tema juurde jõuaksin, ning ronib siis kähku-kähku laua otsa. Ja ajab seal kogemata mõne veeklaasi või supikausi ümber.

„Tule, paneme riidesse!" - „mkmm!" saabub veel enne, kui ma jõuan oma lause lõpetada, ning ta jätkab oma tegevust. Kui lähenen, jookseb oma toa kaugeimasse nurka. Parematel päevadel hakkab käte ja jalgadega lõbusasti vehkima.

„Kutt, mustasid pesusid ei tohi laiali loopida!" - tõstab taas momendiks pilgu, ning siis jätkab pesukorvist asjade laiali pildumist. Nagu mitte midagi poleks juhtunud, mitte keegi vahepeal rääkinud.

„Õde saab haiget, kui teda lükkad, palun lõpeta!" - reaktsioon umbes sama, nagu eelmisel.

„See on minu telefon, palun vii see kohe lauale tagasi!" - „MKMM!"

„Tule otsemaid vannitoast ära!" - „Mkmm!"

„Kallis, palun pane kohe välisuks kinni tagasi." - „Mkmm!"

„Palun ole hea ja tule kraanikausi juurest ära, nõud lähevad katki ja kogu köök saab märjaks... kas sa kuuled mind? Kutt, halloo!? Palun tule sealt ära. Sa võid seal mängida vaid siis, kui ma olen nõud ära pannud ja.... oeh." Null reaktsiooni.

„Tirtsule ei topita prahti suhu. Praht käib prügikasti. Kas sa kuuled mind?" Vaatab mind silmanurgast ja topib suvalist põrandalt leitud paberitükki püüdlikult edasi väikese õe lõugade vahele.

„Kullake, kuni õhtusöök on söömata, siis kommi ei saa. Eiiiii, neid ei võta praegu. Ei võta ise! Kas sa kuuled mind? HALLOO?! NEID EI VÕTA SEALT ISE!" Isegi korraks ei vaata mu poole, vaid veab tooli köögi tasapinna äärde, et ülemise maiustusekapini ulatuda enne, kui ma temani jõuan. Seejärel paneb tagumisse tuppa saagiga jooksu.

„See on Tirtsu kombekas ja sulle selga ei mahu. Palun anna see mulle, tahan õe rõdule magama panna... kas sa kuuled mind? Sa võid enda kombekaga selgapanekut harjutada. Palun anna mulle kohe Tirtsu kombekas!" - „Mkmm!

„Kallis, sul ei ole täna kummikuid jalas ja saapad saavad märjaks.. teeme nii, et porilompi lähed homme, kui olen sulle kummikud kaasa pannud, kas teeme nii..?" Karmauhh!

„Kutt, see on Tirtsu mänguasi ja ta mängib sellega praegu. Palun mängi sina seni teise autoga. PALUUUN!" Väääää, kostub Tirtsu kisa, kui Kutt endiselt püüdlikult ta autot käest kisub.

„Sa oled täna juba Peppat näinud, palun pane pult käest ära. Palun pane see pult kohe käest ära! KUTT, PANE KOHE TELEKAS KINNI!" - „Mkmm!"