Foto: Shutterstock
Väike poiss paneb lasteaias lõuna­une ajal käe püksi ja mängib nokuga. Vanemapoolne õpetaja on kohe jaol ja pahandab: “Mis sa teed, paha poiss? Häbi! Arstitädi peab sulle süsti tegema, kui sa seda kohe ei lõpeta.”

Kolmene poisike aga ei lõpeta, vaid jätkab enda katsumist lõunaune ajal. Loengu saab ka poisi ema. “Te peate selle kombe kiiresti ära kaotama,” veenab õpetaja lapsevanemat. “Jumal teab, mis muidu veel saama hakkab.” Just selline lugu juhtus ühes laste­aias.

“Paljugi, mis tundub vanemale inimesele häiriv, on tegelikult eakohane,” kinnitab Haldre. “On loomulik, et lapsed tahavad oma keha kohta kõike teada. Täiskasvanud panevad sellele uudishimule aga sageli pitseri, et ahaa, mida sa teed nüüd, häbi, paha laps!"

Samas on märgata lapse käitumises järsult toimunud muutusi. Haldre möönab: paljudel juhtudel, kus lasteasutuses töötav spetsialist on kahtlustanud mõne lapse puhul seksuaalset väärkohtlemist, on see hiljem tõestust leidnud. Samas pole inimene oma kahtlustest söandanud rääkida, sest pole olnud kindel.