perejakodu Foto: Andres Putting
Pooleteistaastase puhul on see tavaline, et nad krabavad oma kätte kõik, mis neile huvi pakub, olgu selleks siis vanema õe lauale jäetud kontrolltöö või esikust pärit isa porine saabas. Ja kui proovid oma muidu nii nummilt mudilaselt seda tema meelest nii imeväärset asja enda valdusesse haarata, siis kostab üürgamine: „See on minuuuu!" Ta jookseb oma saagiga minema, peidab selle oma teki alla või pistab röökima, kui sa talle vähegi läheneda püüad. Tuttav olukord?

Muidugi võib juhtuda, et viimse piirini viidud ema siis röögatab, et mida sa nüüd tegid või siis vastab, et sellisel juhul, kui saabas on sinu, siis on sinu lutipudel minu ja tagasi sa seda ei saa, kuid tegelikult on ka paremaid viise, kuidas lapse niisuguse käitumise puhul reageerida.

Pigem tuleks jääda nii rahulikuks kui võimalik ja mitte reageerida üliemotsionaalselt, sest muidu võib sinu laps sellist käitumist sinu tähelepanu püüdmiseks järjest rohkem kasutama hakata. Vasta talle rahulikult: „See ei ole sinu oma." Ära korralda sellise käitumise puhul mingit tagaajamist ega suurt emotsionaalset tüli. Kui vaja, pange koos mittelubatud asi ära, pane asjad, mida ta ei peaks võtma, tema haardeulatusest eemale, regeeri nõudmistele alati rahuliku ent kindla vastusega ja jää siis selle juurde kindlaks ka.

Kui sa kohe ei lõpeta, siis ei tohi sa terve nädala telekat vaadata, kohe magama!

Kui mudilasel on aeg õhtul magama minna ja televiisorist käib samal ajal saade, mis talle huvi pakub, siis ongi konflikt õhus.

„See pole aus! Ma ei saagi nüüd teada, kuidas see lugu edasi läheb!" Sina vastad: "Kui sa kohe ei lõpeta, siis ei tohi sa terve nädala telekat vaadata, kohe magama!" Ja kõikidel on paha olla, sest tüli on majas.

Kõige parem on selliseid olukordi ennetada. Sa ju tunned oma last. Tead, millal tema tunneb, et elu on ebaõiglane. Leppige kokku, et on asju, millega tuleb leppida. Ka vanemad ei saa alati kõike, mida nad tahavad. Ja on asju, mille puhul tuleb lahendus leida varakult, et hilisem tüli ära hoida.

Kui lapsel on kindel magamamaminekuaeg, siis on parem seda mitte saadete pärast nihutada. Teed seda ühe korra, siis hakkab ta sinult seda nõudma iga kord. Kui laps hakkab enne und midagi vaatama, mille lõpuaeg läheb uneaja sisse, siis leppige parem juba enne kokku, et salvestate saate ja ta vaatab seda mõnel muul ajal. Või ei vaata sellel kellaajal olevaid saateid üldse.

Kui sa seda punast kohe selga ei pane, siis jääd oma sünnipäevakingist ilma

Kiirustad oma algkooliealise lapsega bussile, kuid laps on riidessepanekuga uimerdama jäänud. Tõmbad ise saapaid jalga ja hüüad lapsele: "Kaua sa valid kahe jope vahel, tõmba punane selga ja läheme!" „Sina mind ei käsuta," kõlab kohe vastuseks. Kui hästi läheb, siis saad keele hammaste taga hoitud ja ei vasta, et kui sa seda punast kohe selga ei pane, siis jääd oma sünnipäevakingist ilma.

Sellises olukorras on parem juba ette tunnetada, millal konflikt kerkima hakkab, vastasel juhul on kogu linnaskäigul jonnipitser peal. Kui laps on sinu kiirustamisest ja sellest, et ta parema meelega teeks midagi muud, frustratsioonis, siis ei tasu tema meeleolu veelgi äärmuslikumaks ajada.

Parem lahendus oleks last otsuse tegemisel aidata ja samas anda sõbralikult märku, et teil on kiire. „Nii, mina olen kohe valmis, kas soovid, et aitan sul jopet valida, enne kui minema jookseme?"

Jääd niimoodi üldse terveks nädalaks magustoidust ilma!

Sina hakkad õhtusööki tegema, laps astub sinu juurde, et saiakest võtta ja sa ütled talle, et enne sööme õhtusöögi ja siis saiake. Laps hakkab jaurama ja korrutama: „Aga ma tahan seda kohe praegu!" Sina kas annad sellele mangumisele järgi või vihastad ja ütled, et ta jääb niimoodi üldse terveks nädalaks magustoidust ilma.

Selle asemel, et järgi anda või nähvata, võiks meeles pidada, et pärast kahte rahulikku keeldumist võiks edasise mangumise puhul valida kas ignoreerimise või siis viia naljatledes jutt hoopis mujale. Humoorikas teemamuudatus on hea viis olukorda lahendada ja seda tuleks teha enne, kui laps oma nõudmisega liiga hoogu läheb.

Arvesta sellega, et majapidamisrahast 200 eurot peab meil jääma maksudeks, 100 trennideks...

Su seitsmene laps teatab, et ta ei lähe siit poest enne välja, kui ta on oma soovitud asjad kätte saanud, sest sina ei lase tal kunagi otsustada, mida tal tegelikult poest vaja on. Jah muidugi, võid ju talle selle peale öelda, et eks otsusta siis ise, mida me poest ostame, mida meie pere sellel nädalal sööb ja kas me üldse pesupulbrit vajame, aga arvesta sellega, et majapidamisrahast 200 eurot peab meil jääma maksudeks, 100 trennideks...

Selle kõigega saad sa muidugi lapse paika panna, andes talle mõista, et ta pole suuteline olulisi otsuseid vastu võtma. Aga kas sa ikka tahad, et ta ennast ebaõnnestununa tunneks?

Parem on sellises olukorras alustada diskussiooni, et tekitada võimalus mõistmiseks ja kompromissiks. Uuri, miks tal on tunne, et ta ei saa ise midagi otsustada, kas tal on mingi eriline soov, mille täitumist ta ootab, kuid eriti ei looda ja sellepärast tunneb, et ei saa kunagi, mida soovib. Tunnusta tema õigust midagi soovida ja selgita, mis seisab tema soovi ja selle täitumise vahel. Kui selgub, et ta ei taha muud, kui kohukesi, siis arutlege lihtsalt ja rahulikult, kas te saate neid osta ja kui palju. Kui ta soovib midagi tõesti suurt, siis rääkige talle arusaadavas keeles pere-eelarvest. Ta hakkab tundma, et on kaasatud olulistesse teemadesse ja et ka tema soovid on olulised.

Sellisel juhul tahan ma endale uut last!

"Ma vihkan sind!" Seda õõvastavat lauset kuulevad kindlasti paljud emad ja seda on tõesti valus kuulda. See võib sulle kaela sadada näiteks isegi siis, kui oled talle öelnud, et ta oma toa enne magamaminekut ära koristaks. Sest parema meelega mängiks ta oma kaisukatega ja segamini tuba ei sega teda üldse.

Kui ütled juba mitmendat korda, et pangu oma mänguasjad ära ja hakaku lõpuks ometi koristama, saad vastuseks: „Sa ei lase mul mängida, ma vihkan sind, ma tahan, endale uut ema!" Muidugi võid sa talle vastata, et sellisel juhul tahad sina ka uut last, aga see poleks parim lahendus.See tekitaks temas tunde, et võid tõesti ta hüljata.

Parim, mis sa teha saad, on mitte võtta lapse lauset isiklikult. Ta väljendab oma pahameelt lihtsalt nii ägedalt, nagu oskab. See ei tähenda sugugi, et oled halb lapsevanem. Muidugi on raske kuulda, kui laps paneb sinu emaoskused kahtluse alla, kui sa ei peaks talle samaga vastama, andes mõista, et ka sina soovid temast lahti saada.

Enne, kui midagi vastad, proovi maha rahuneda. Seejärel tunnista oma lapsele, et seda on valus kuulda, et ta ei taha sind enam oma emaks. Tõenäoliselt on ta ise ka oma lausest niigi ehmunud. Siis, kui ta on rahunenud, on parim aeg teemast rääkida ja ära leppida.

Alati ei suuda vanemad ennast tagasi hoida ja ütlevad ka ise lapsele halvasti. Kuid alati tuleb suuta hiljem lapse käest vabandust paluda. Siis õpib ka laps oma tegusid analüüsima ja vajadusel vabandama. Südamest vabandamine lähendab teid omavahel ja laps tunneb, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, vanemate armastus ei kao kunagi.