Foto: Pexels
Ma lähen selle kiusamiseteema peale väga keema, sest meie peres on praegu suured probleemid kiusamise tõttu. Alles eile käisin koolis ja homme uuesti ja ma absoluutselt ei kujuta ette, mis sellest saab või kas üldse miskit saab.

Minu maailmavaate järgi saab kiusamine toimuda ainult siis, kui on passiivsed pealtvaatajad. Kiusamise olukorras on kiusaja — kiusatav ja pealtvaatajad. Viimaseid on alati rohkem. Alati. Ja mulle tundub, ja näiteks KiVa metoodika mu teada nõustub, et kui pealtvaatajad muutuksid aktiivseks, tunnistaksid enda rolli olukorras ja sekkuksid kuidagigi, siis kiusaja lõpetaks.

Muidugi, koolisündmuste puhul ilmselt vanemad väga oma last vahele minema ei julgustagi, sest vanematel on hirm — minu laps läheb vahele ja saab sinise silma. Ei, mina ei luba, las hoiab parem eemale. Ja mulle tundub, et sellises olukorras laps saab kujundlikult öeldes siis sinika hinge. Pealtvaatajal on samamoodi halb, mis siis, et konkreetsel hetkel võib olla keegi ei ütlegi just talle halvasti. Kas see on parem?

Kohalikus koolis ja võib olla ka elus üldiselt paistab üldse niiviisi olema, et rolle vahetatakse. Ei ole üks-kaks kiusajat, vaid kõik teevad aeg-ajalt teistele liiga. Kõik saavad vahepeal tou kirja ja kõik väldivad sekkumist. Mõnus ju — hoian eemale, siis mulle ei tehta liiga, hirmus on ikka, siis aga lähen järgmisele ise liiga tegema, sest nii tekib endal veidi tugevat tunnet (no temast saan ikka jagu!). Ja niiviisi käibki kiusamine ringiratast ja kogu aeg on kõigil halb. Ja lapsed (ning lapsemeelsed) ei oska kuidagi reageerida.

Lõpuks ikka tundub, et kiusajate vältimine ei ole lahendus. Passiivsus ei ole lahendus. Üks hetk võid ju vältida ja mitte välja teha, järgmine hetk oled ise kiusatav ja mitte keegi ei astu sinu kaitseks välja täpselt samadel põhjustel, nagu sina ei astunud teise kaitseks välja.

Ei, ma ei õhuta vägivallale. Ma siiralt usun, et kuna lapsed ei ole kõik sotsiopaadid, siis päris kiirelt saaks suurem osa neist selgeks, et ei tasu kiusata. Ei tasu, sest vahele astujaid on rohkem. Ja sekkuda saab lihtsalt sõnadega — kiusaja, sa oled märgatud ja sinu käitumine ei ole ok. Isegi kui mõnel läheb õppimiseks kauem aega ja sekkuja saab tõenäoloselt hingelise või füüsilise löögi korra, aga kas see ei kaalu üles pikemaajalisemat turvatunnet? Et sain praegu haiget, aga tegin head ja ka mind hiljem vajadusel kaitstakse?

Ma ei tea, kas see on nüüd kuidagi mõistetav?

Sekku! Kui miskit on valesti, sekku! Suure tõenäosusega ei juhtu sinuga midagi, aga mida tunned siis, kui tead, et oleks võinud midagi teha, aga olid nii arg, et vaatasid mööda? Kas tõesti on parem olla arg ja kapselduda, kui astuda õige asja eest välja ja siis selle eest võib olla haiget saada?

“Sinu praegune käitumine ei ole ok.” Pole ju väga raske lause, mida kiusajale öleda?

Allikas: blogi Minu mitte-elu ja minu poisid