Foto: Unsplash
"Olen täiesti hullumas. Eile hommikul rääkis minu seitsmene tütar, et eelmisel hommikul, kui ta isa kaissu läks, ajas isa talle käe püksi ja silitas ja kui laps ütles ära tee, siis lõpetas ja keelas lapsel sellest mulle rääkida, kui laps kaisust ära tuli." See on ühe ema lugu, kuidas ta avastas mõned aastad tagasi, et ta ei tunne oma lapse isa kohe üldse.

Ema kirjutas juhtunust perekeskusele Sina ja Mina, kust ta suunati edasi abi saama. Toome teieni ema loo ja soovitused, mida sellisel puhul teha.

"Mõtlesin et laps fantaserib, kuigi mulle jäi mõistmatuks, kust sellised mõtted tulla võivad lapsele. Rääkisin lapsega uuesti ja tema jäi endale kindlaks, et see oli ikka päriselt, kuigi vahepeal ütles, et unes. Ja ütles, et varem pole miskit sellist olnud.

Olin shokeritud ja helistasin mehele (laps oli sel ajal õues), lootes, et saan mõistliku seletuse asjale, kuigi ega seda vist polegi siinkohal ja mees algul ütles, et loll jutt, siis aga ütles, et oli jah nii ja ta ei tea miks ta seda tegi….

Peas on kõik sassis… kellegagi rääkida ei julge… peas vasardab ainult, et ta on pedofiil ja ma ei tohi teda lapsega kokku lasta enam… ma ei saa ju olla kindel, et seda enam ei juhtu, kuigi ta ise ütleb, et saab aru, et see oli täielik idiootsus ja seda enam ei juhtu….

Miks, miks, miks, on mu küsimused.
Ta isegi ütles minu olevat selles süüdi, olen nimelt viimasel ajal väga ebaseksuaalne olnud, aga jumal küll, läinud mõne naise juurde siis, milleks oma lapsele midagi sellist teha.
Samas, laps armastab isa ja ju siis pole seda varem tõesti juhtunud, sest arvatavasti oleks ta siis isast mingil määral eemaldunud.

Kardan, et seekord ei ole enam miskit teha peale laialiminemise, sest ma ei taha armastada inimest, kes pilastab iseenda last ja nüüd siis… kuidas ma omati selgitan lapsele, miks ema ja isa enam koos ei ela ja kui praegu lahku minna, võib laps süüdistada äkki isennast selles, et ta mulle toimunust rääkis.

Oehh, kas on võimalik, et see juhtuski ainult korra? Miski täielikult idiootne liigutus? Mida teha? Palun soovitage, tahaks rääkida mõne inimesega, kes sellistest asjadest rohkem teab, aga ei oska kuhugi pöörduda… Miks ometi minuga selline asi pidi juhtuma?

Tahan jalga lasta ja seda meest enam mitte iialgi näha, samas tahaks mõista ja aru saada… Tahtsin ju temaga elada, kuniks seda elu on, tahtsin olla pere, armastan ju teda, aga ma ei saa lasta tunnetel hetkel valitseda, tahan mõitsusega võtta asja, aga hetkel mul seda mõistust lihtsalt pole, on vaid segased mõtted tunded ja küsimused ja takkapihta ei ole mul mitte kuhugi minna oma lastega. Kodus kasvamas veel üks pisipisike beebi ja seega pole mul võimalik teenida ise elatist, et korter üürida, aga tütrel seisab koolitee ees…..

Tahaks lahinal nutta, aga ei saa laste nähes ju. Ja ma ei tea, ei tea, mida lapsele öelda, kui ta küsima hakkab selle kohta ja kui mehega teed lahku lähevad, siis mida lapsele öelda, ma ei sa ju talle öelda et issi opn pedofiil? Millist valu selline asi võib teha ühele pisikesele hingele.

Kas on võimalik üldse sellist asja andestada…"

Vastab Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja

Muidugi on see kohutav šokk. Alul ei usu ja siis löövad tunded ülepea kokku: viha, hirm, mõistmatus, süütunded, kahetsus jm. Praeguseks hakkavad ilmselt juba mõtted liikuma.
Tahan kõigepealt tunnustada, et võtsite oma last ja tema juttu tõsiselt ning asusite kohe asjas selgust nõudma. See on parim, mida sellises olukorras oma lapse heaks teha saite. Sageli ei suuda emad lapsi uskuda ja sel juhul kogeb laps täielikku hülgamist. Teie olete aidanud oma tütrel säilitada kindlustunnet ja turvalisust ning kindlasti on Teie kindlameelsest tegutsemisest abi juhtunust ülesaamisel.
Oluline on kiita tütart julge ja kindla tegutsemise eest, öelda, et ta tegi õigesti, öeldes isale “ära tee” ja rääkides juhtunust kohe Teile. Võite tõesti tunda uhkust oma tütre üle. Tähtis on teada, et see pole tema süü. Ja mingeid õigustusi täiskasvanu käitumise kohta ei või lapsele rääkida. Isa peaks kindlasti Teie kuuldes lapse ees vabandama ja ütlema, et see, mis ta tegi, oli vale.
Ka Teie ei ole juhtunus süüdi. Täiskasvanu vastutab ikkagi ise oma tegude eest. Isegi, kui Teil puudusid seksuaalsuhted, ei õigusta see isa tegu ega tee Teid selle eest vastutavaks.

Kuigi toimunu on ehmatav ja lubamatu, ei ole tegemist ilmselt siiski pedofiiliaga, vaid lapse seksuaalse väärkohtlemisega.
Loomulikult on tähtis tagada lapse turvalisus. Küllap olete juba isegi mõelnud võimalustele, kas magada lastega eraldi toas või olla selgusele jõudmiseni eraldi.

Kohalikule lastekaitsetöötajale peaks juhtunu kohta tegema avalduse. Piinlikkusest püütakse sellised juhtumid sageli maha vaikida. Kuid just adekvaatne tegutsemine esmakordsete juhtumite korral võib ära hoida hilisemad taolised väärteod sama isiku poolt.

Lapse seksuaalse väärkohtlemise korral tuleb pöörduda ka politseisse.

Toimunut tuleks käsitleda vastava ettevalmistuse saanud psühholoogiga, keda võib leida näiteks Tartu Laste Tugikeskusest või Tallinna Laste Tugikeskusest.

Tuge ja abi leiab kindlasti ka läbi Lastemaja. Lastemajateenuse osutamiseks töötavad lapse heaolu nimel koos erinevad spetsialistid nagu lastekaitsetöötaja, politsei, prokurör, psühholoog ja paljud teised. Lastemajateenuse meeskond hindab lapse tervislikku ja sotsiaalset olukorda ja edasist abivajadust, viib läbi juhtumi lahendamiseks vajalikud uurimistoimingud ning pakub lapsele vajalikku abi.

Üksi on raske tulla toime kogu segaduse ja tunnetega. Koos psühholoogiga võib olla kergem jõuda selgusele, kuidas edasi minna. Maailm pole ju enam päris endine.

Võib ka kirjutada või helistada otse Perekeskus Sina ja Mina kontaktisikutele, et saada konkreetsemalt infot, kuhu pöörduda.

Veelkord tunnustus ja kiitus Teie tütrele ja Teile endale!

Meelekindlust!

Allikas: Perekeskus Sina ja Mina