Foto: Kadri Valsberg Foto: Kadri Valsberg
Jõulude lahutamatu osa on jõuluvana. Väikese poisina mäletan, kuidas hirmus ärevus tuli sisse, kui jõulutaat uksele koputas. Õnneks ema kuidagi kolmanda meelega tajus jõulumehe peatset saabumist ja alati saatis mind ennem pissile. Muidu oleksin enamus kordadest ennast lihtsalt ärevusest täis lasknud. Ma ei mäleta isegi, mis kingitusteks sain. Need ei omanud järelikult sellist tähtsust, kui see tunne, mida Jõulutaat tekitas.

See müstiline punase kuuega tegelane andis ennast ainult korra aastas näole, aga seda põnevam oodata oligi. Sellest polnud midagi, et jõulumehel plastikust nina ja vatist habe olid. Või et noka vahelt kerget jõulupunši lõhna tuli. Tal oli imepärane komme kõiki naerutada ja elevile ajada. Kahju oli ainult sellest, et isa pidi tihti just enne jõulumehe tulekut lauta loomadele süüa andma minema või keldrist pohlamoosi tooma. Alati jõudis ta tagasi siis, kui jõulumees oli just lahkunud.

Ma olin väiksena äärmiselt tubli laps. Advendiajal olid aknalaual sussis ikka mingi üllatus. Ja jõulude ajal Jõulutaat platsis. Kõik toimis kui kellavärk, kuni ühe traagilise hommikuni, mis lõpetas ära igat sorti punase kuuega mehikeste külastused. Ma võisin olla ehk juba selline üheksa aastane uudishimulik poisivolask. Mul tekkis kange huvi teada saada, kuidas need päkapikud ikka tõeliselt välja näevad.

Rääkisin oma põletavast uudishimust vanematele vendadele. Kui tavaliselt nad väga usinalt mu mängudes osaleda ei viitsinud, siis sellel korral näitasid nad üles äärmiselt suurt abivalmidust. Nad pakkusid välja idee päkapikk kinni püüda. Selleks pidavat kõige paremini sobima sussi sisse peidetud rotilõks. Mulle tundus rotilõks veits karmi vahendina, tahtsin lihtsalt päkapiku kinni püüda, mitte teda kaheks jupiks poolitada. Arvasin, et kolm korda väiksemast hiirelõksust oleks küll ja küll. Vennad kinnitasid, et need jõmmid on jõhkralt tugevad. Hiirelõks teeks neile ainult natuke kõdi. Rotilõks ehk ikka püüab kinni.

Vanemate vendade elutarkust pimesi usaldades installeerisin õhtul sussi sisse vinnastatud rotilõksu. Järgmisel hommikul ärkasin ema röökimise peale. Kui olin kööki tormanud, nägin tulivihast ema oma verist sõrme kinni sidumas.

Suss vedeles koos rotilõksu ja kahe komeedi kommiga põrandal. Ma läksin omakorda ema peale mega närvi. Mida ta hommikul vara mu sussi sisse nuhkima oli läinud?! Kas tõesti ei suutnud ta oma naiselikku uudishimu tagasi hoida või plaanis ta mu kommid salaja nahka pista? Ema küsis, mis mul arus oli, et sellise tembu tegin? Ma omakorda pärisin vastu, et mis tal arus oli, et teise inimese sussi sisse tuhnima läks?

Ei mäletagi, kuidas see tuline vestlushommik meil lõppes, aga tulemuseks olid edaspidi tühjad sussid. Üritasin küll päkapikkudega lepitust sõlmida aknalauale pandud vabanduskirjade ja piltidega, aga ei miskit. See rong oli läinud. Ilmselt olid päkapikud jõulumehele sellest intsidendist raporti saatnud, sest see mees enam edaspidi tuppa astuma ei vaevunud. Jättis lihtsalt kotti ukse taha, et vaadake ise, kuidas kingid jaotatud saate.

Foto: Erakogu
Foto: Kadri Valsberg

Läks mööda kõvasti aastaid, kui uuesti sain tunda õhus hõljuvat jõulumaagiat, mida see punase kuuega taat loob. Kuid sellel korral hoopis teises rollis olles.

Kolm aastat tagasi olime Katu vanemate juures ja valmistusime jõuluõhtusöögiks, kui tuli nende naabrite tütre poolt kõne. Ta küsis kas saaksin nende lastele jõulumeest tulla tegema? Mul polnud vähimatki tahtmist minna. Hakkasin ennast välja vabandama sellega, et pole ei kuube ega habet. Need pidavat neil endil olemas olema, ole ainult mees ja tule tee lastele rõõmu. Nüüd olin nurka surutud. Ikka veel üsna vastumeelselt nõustusin seda komejanti tegema.

Ta tuli ja tõi üsna kõvasti tööd saanud punase kuue mulle ära. Habe oli kuuega võrreldes veel rohkem retsimist saanud. Seda ette pannes nägin välja nagu oleks mul lõua all terve peotäis tampoone plahvatanud. Ma mõtlesin, et kui neil lastel juhuslikult väga tõsist probleemi nägemisega pole, siis selles kostüümis naerdakse mind lihtsalt välja. Visatakse mütsi sisse halastusest mõned sendid ja saadetakse Pässa poe juurde teiste eluheidikute juurde õrre peale kükitama.

No nõnda ma siis seal endamisi porisesin, et miks ma hull ennast lasin ära rääkida ja asusin teele. Naabrite aias luurasin elutoa akna juurde. Hingasin korra sügavalt sisse ja koputasin korra. Nüüd läks möll lahti! Lapsed läksid toas ikka päris pöörtesse. Karjuti JÕULUVANAAAA! Visati õhus saltosid ja joosti mööda seinasid ringi.

Ma proovisin samal ajal ühe käega enda lõuaalust tampooniplahvatust kinni hoides toa poole liikuda. Ise mõeldes, et vist läks õnneks ja nad tõesti ei näegi hästi. Aga ei! Nägemisega olid asjad kõik korras. Noorhärra, kes vähe suurem oli, uuris korra, mis su habamega juhtus jõulutaat? Ma vabandasin ennast sellega välja, et saani parandades oli habe ühe jalase alla kinni jäänud. See oli nii hirmus õnnetus, et habe oli mitu kuud kipsis ning alles taastub. Lubasin järgmisel aastal hoolikam olla ja korraliku habeme kasvatada. Muideks ma ei valetanudki talle, järgmiseks aastaks, kui neid lapsi uuesti külastasin, oli mul juba korralik kuub seljas ja asjalik habe ees.

Foto: Erakogu
Foto: Kadri Valsberg

Toas neid ärevil õhetavaid nägusid nähes unustasin ennast täielikult ja elasin jõulumehe rolli korralikult sisse. Väiksem tüdruk keerutas endal sõrmede vahel seeliku lõuani, kui luuletust luges. Väimespoiss pumpas 25 kätekõverdust nagu naksti. Perenaisega tegi jõulumees ühe korraliku polka. Peremees rääkis põsed õhetades paar väga muhedat anekdooti. Kogu see elevus ja toas hõljuv maagia tõid mulle tagasi aastaid kadunud olnud jõulutunde. Ma tundsin ennast taas selle väikese poisikesena, tänu nende laste säravatele silmadele, püüdlikult pähe õpitud luuletustele ja vanemate õhetavatele põskedele. Ma oleks nagu ise olnud see, kes jõulumeest aasta otsa oleks oodanud ja nüüd tema ees seisab. Pärast uksest lahkudes leemendasin palavusest higist, kurk kuivas suurest seletamisest, kuid meel oli kerge ja tuju ülev. Minu jaoks oli asi selge - see ei jää mul viimaseks jõulumehe tööks!

Ja nõnda on viimased kaks aastat Papa Piltsberg jõulude ajal peale lõunat läinud ühte salapärast tööd tegema. Viies rõõmu nii lasteaedesse, kodudesse, mänguasja kauplustesse ja isegi firmade jõulupidudele!

Õhtul oma perega jõululaua taha istudes on Katu kelmika pilguga uudishimulikult sosistanud,et kuidas läks. Pilgutan talle silma ning sosistan kõrva : "See oli midagi võimast!". Elagu jõulumaagia meis kõigis edasi ja ärgem laskem oma sisemisel lapsel kunagi uinuda!

Foto: Erakogu
Foto: Kadri Valsberg

Mõnusat jõuluaega!