Foto: Shutterstock
“Miks see auto nii kurb on?” küsis minu kolme ja poole aastane tütretirts, kui parklas autode rivist möödusime. Ei näinud mina sel hetkel midagi sellist, et oleksin osanud küsimusele vastata. Temal aga tuli küsimusi ja tähelepanekuid aina juurde: “Näed, see auto on ka kurb! Ta on vist õnnetust näinud?! Ta on haiget saanud – vaata, ta on katki ka! Ja see auto on kuri!” ning laps väristas emotsionaalselt oma pead ja õlgu.

Alles siis sain aru, millest jutt käib. Tõepoolest, kõik autod olidki oma olemuselt erinevad. Järsku jõudis mulle kohale, et auto esistange ja -tuled moodustavad igale neist eriilmelise “näo” ning lapse jutt rauakobakate erinevatest emotsioonidest näiski paika pidavat. Jälle olin saanud targemaks ja seda tänu oma lapsele.

Muiates mõtlesin: kui peaksin kunagi hakkama autot ostma, siis meenutaksin küll oma lapse sõnu ja paluksin automüüjalt üht rõõmsat ja muhedat masinat.

Tänapäeval muna õpetabki kana

Tänapäeva lapsi kasvatades peab rohkem kui kunagi varem paika mõtteviis “muna õpetab kana” ning heaks ja mõistvaks lapsevanemaks saadakse vastastikku teineteiselt õppides.

Vahet ei ole, kas pärast aastatuhande vahetust sündinud laste kohta öeldakse indigolapsed või kristall-lapsed, targad on nad igal juhul küll. Ilmselgelt on neil juba sündides kaasas arvestatav teadlikkus ja ülihea vastuvõtlikkus kõigele uuele.

Etteruttavalt ei maksaks ühelgi täiskasvanul alahinnata praeguste laste oskusi ja teadmisi, olgu siis tegemist nii väikese lapsega kui tahes, sest sageli on laste ütlemistes või tegudes tõetera sees. Ei ole harvad needki korrad, kui just oma väike laps on see, kes aitab sul ületöötamise korral aega maha võtta, oskab sind kõige paremini lohutada ning päästab sind ülepeakaela otsuse tegemisest või mõttetust tormamisest. Ta ütlebki siiralt: “Kui sa oled väsinud, siis istu!”

See, kuidas kujunevad peres välja lapsevanema ja tema järglaste vahelised edasised suhted, oleneb paljuski sellest, kuidas oma lapsi on kuulatud ja nendega arvestatud. Pere pakutav turvaline ja koos veedetud väikelapseiga peakski olema see vundament, millele ehitatakse üles edasine kasvatus- ja väärtushinnangute süsteem ning mida edaspidi hakkavad toetama lasteaed ja kool.

Kui peres on olnud mõnus ja kindel kasvada, läheb laps lasteaeda märksa tugevama immuunsüsteemi ja parema kohanemisvõimega ning kooli oluliselt stabiilsema närvikava ja tasakaalukama käitumisega.

Praegusel infotehnoloogia ajastul, kus igal sammul on abiks kõikvõimalikud nutiseadmed, ei peaks mitte nii väga muretsema laste teadmiste pärast, vaid mõtlema sellele, kui hea on praeguse põlvkonna vaimne tervis ja millises seisus nende füüsis.

Foto: Shutterstock

Käskudest-keeldudest tulenevad konfliktsituatsioonid ja protestimeelne käitumine on nii kerged tekkima, kui meie täiskasvanutena püüame lastele edasi anda oma tõekspidamisi ja elunorme, kas lapsed seda tahavad või mitte.

Me ei tohiks taolise pealesurumistaktika puhul unustada, millisest ühiskonnast oleme pärit meie ja millisest meie lapsed, ning kas neil on meie õpetusega midagi peale hakata.

Ei juhtu just harva, et meie lapsed valdavad meist oluliselt paremini võõrkeeli ja on osavamad IT-valdkonnas. Tänaste laste teravad tähelepanekud ja vahetud väljaütlemised võivad tunduda julged ja ebaviisakad, kuid tulenevad tegelikult ju elust enesest ja peegeldavad meie elu hetkeseisu kõige paremini.

Oi, kui lihtne on tänapäeva lastel oma otsekohesusega eksida heaks tavaks kujunenud reeglite vastu ja kui kergelt võivad nad kaasa rääkida täiskasvanute maailmaga seotud küsimustes.

Pole enam midagi imelikku selles, et lapsed aitavad leida oma emale sobivat elukaaslast või isale tasuvat tööd. Kui aga meie teismeliste laste elustiili kujundab Facebook ja väikelaste vaieldamatud telelemmikud on “Padjaklubi” ja “Kättemaksukontor”, ei tohiks me ju ometi naiivselt arvata, et meie lapsed on elulistes asjades rumalad.

Kui virtuaalsele neti- ja telemaailmale lisandub ka see, et laps oma vanemaga ööpäeva jooksul kuigi palju enam ei kohtugi, pole imestada, et teineteisest võõrandumine on kerge tekkima.

Koosolemise aeg on defitsiit

Just laste ja vanemate koosolemise aeg on see, mis on meie praeguses ühiskonnas muutunud defitsiidiks. Tänaste laste probleem ei olegi enam saamatus eluga toime tulemises ega kesiste õpiteadmiste olemasolu, vaid pigem lähedaste armastuse puudumine, vähene üksteisest hoolimine ja kergesti purunevad peresuhted, millest saavad toitu nii laste sotsiaalne tõrjutus kui ka enesehävituslik tegevus. Oma lapse jaoks olemas olema peab aga õigel ajal — siis, kui ta meid vajab.

Suve algul, lasteaedade ja koolide lõpetamiste ajal tehakse kokkuvõtteid ja tänatakse vaevanägijaid.

“Aitäh, et te meid välja kannatasite,” ütles tänavuste põhikoolilõpetajate nimel esinenud neiu. Iga lapsevanema jaoks on väga ülev tunne, kui lõpetajad tänukõnedes oma vanemaid hoolitsuse ja mõistmise eest tänavad. See näitab nii selgelt, kui kõrgelt lapsed seda tegelikult hindavad ja kui väga nad seda kogu aeg vajavad.

Samuti tundus meeldiva üllatusena see, kui kuulsin lõpuaktusel sooje tänusõnu nii laste kui täiskasvanute kõnedes ka vanavanemate aadressil. Peab tõdema, et praeguses ühiskonnas on paljudes peredes eduka karjääri saavutamise, võõrsil töötamise ja peresuhete purunemise tõttu suurenenud vanavanemate roll laste kasvatamisel. Olgu nad tuhandest tänatud, et seda tööd nii isetult ja südamega teevad.

Toredalt üllatada suudavad aga mõistagi ka kõige väiksemad — lasteaedade lõpetajad. Ühel tänavusel lasteaiapeol selgus, et paljud lapsed ei soovigi heeliumiga täidetud õhupallidele kirjutades endale unistuste asju ja palju raha, vaid pigem seda, et emal või isal hästi läheks. Ühe poisi õhupallile, mis taevasse lendas, oli aga kirjutatud selline soov: “Tahan saada tubliks meheks!” Nii et uskugem: igas lapses on elutarkus peidus.

Allikas: Saarte Hääl