Heidi Hanso, lapsed, loomad, Pajuvärava talu, Sundimetsas Foto: Irina Mägi
Mina ja minu lapsed — kolmene Hendrik Raju ja kuuene Uma Säsil — elame maal. Saaremaa metsade vahel väikeses ja pooltühjas külakeses. Merest siiski piisavalt kaugel, et mitte kuulda lainete kohinat ja tunda meretuult. Meil on armas kollane taluke, mille jaanuaris laenu abil soetasin, ja vähe raha, et siin asju ühe soojaga valmis ehitada. Veel on meil kolmkümmend looma-lindu.

Meie elust ja tegemistest oli suvi läbi ekraanil tõsielusari „Meie pere ja muud loomadˮ.

See oli saatesari, kus lapsed end pidevalt õues mängides ära mäkerdasid ning kus mina ja mu lähikondsed, ka täiesti võhivõõrad inimesed kaamerate ees ja taga meeletu hulga tööd ära tegime. Samuti avasime saate kaudu tänapäeva maaelu erinevaid tahke: argielu sümbioosi vanast ja uuest.

Sain saadete ajal palju põnevaid kirju. Küll selle eest, et ekraanile on tulnud üks ehe ja vahetu saade maaelust, nagu ta tänapäeval on. Samuti selle eest, et ma lasen oma lastel mustaks saada ja õues möllata nagu muiste. Et mu lastel on samasugune lapsepõlv, nagu mina ja minu eakaaslased ning märksa vanemadki on kogenud. Isegi selle eest sain kiita, et mu lapsed oskavad õige koha peal mõne käredama sõna öelda. Võhivõõrad kirjutasid, et olen kange naine ning kasvatan oma lastest terved ja tugevad inimesed.

Eranditega reeglid

Muidugi on see, kui sind tunnustatakse, maailma parim tunne, aga natuke teeb see häbelikuks ka, sest tegelikult ma ju ei tee oma lastega mitte midagi erilist. Ma ei oska neid kahte ju tegelikult kasvatada, sest minus puudub süstemaatilisus ja igasugune metoodika. Ma ei ole suutnud kehtestada ühtegi reeglit, millel ei oleks erandit. Muidugi mu lapsed teavad, et isegi putukaid ei tohi ilmaasjata tappa, aga kui sipelgas mööda sääri üles ronib või herilane tuppa lendab…

Ma palun neil tungivalt oma järelt koristada ning panna ühed mänguasjad ära enne, kui nad järgmised võtavad, aga ometi on igaks õhtuks nende tuba nagu pisike lahinguväli, kus on just plahvatanud mänguasja- ja riidepomm. Segaduse seest võib leida ka näritud porgandijuppe ja õunasüdameid, sest mitte kuidagi ei suuda ma neile selgeks teha, et magamistoas ei sööda. Või et voodisse ei minda otse liivakastist, kui taskud on just äsja liiva täis topitud.

Kui nad õue lähevad ja ma toonitan, et täna on veevoolikuga mängimiseks liiga halb ilm, võin ma kindel olla, et kui nad tagasi tuppa tahavad tulla, tuleb mul nad enne sellesama surveveega üle lasta, sest nii mudaseid ja poriseid lapsi ei saa isegi mina tuppa lasta. Liiati, et koos nendega pressivad end tuppa ka mudamängudes tahtlikult või tahtmatult osalenud hani ja koerad ning isegi kass.

Minu arusaam äsjaostetud diivani hoidmisest on ilmselgelt teine kui Umal ja Rajul. Kui ma ütlen, et diivanil ei söö ei külmutatud herneid, mustikaid ega musti sõstraid, võin olla veendunud, et lapsed peavad mu palvest kinni maksimaalselt 20 minutit. Siis on jälle kõik kausid ja mustikased näpud minu tuttuuel (olgu, tegelikult siiski enne aastaid kasutatud) diivanil. Ma ütlen ainult „oehˮ ja kärgin natuke. Rohkem muidugi moe pärast, sest ega nad mind minu hääle tõustes tõsisemalt ei võta. Ise muidugi loodan, et järsku lihtsalt lõpuks jääb meelde, et diivanil ei sööda…

Aga mis seal salata, jätan isegi oma tuppa riided laiali ega pane söögitegemiseks kasutatud nõusid kohe kraanikaussi, vaid jätan kasvõi mitmeks päevaks vedelema, sest midagi tähtsamat tuleb lihtsalt vahele. Eks lapsed on tõepoolest kodu peeglid ja just seetõttu ma ei saa neile kogu seda korralagedust ette heita. Eks me kõik siin vaikselt püüame koristama õppida, ainult et mina olen juba 32…

Heidi, mitte „emmeˮ

Võib tunduda, et ma ei kehtesta end piisavalt, ja kindlasti see nii ka on, aga ma ise tunnen, et need on valdkonnad, mis ei määra elus mitte midagi. Minu prioriteedid laste „kasvatamiselˮ on hoopis teistsugused. Mustad voodilinad ma pesen ära ja diivanikatted ka. Magamistoa saan ju ära koristada, mis siis, et see on üle mõistuse tüütu. Kui mu köök ükskord valmis saab, on mul nõudepesumasin ja mustad nõud kogunevad sinna, mitte kraanikaussi… Aga muul moel kui paraja segaduse ja melu keskel ei oska ma oma väänikutest arutlevaid, kümneid küsimusi küsivaid, loovaid, suhtlevaid ja fantaasiaküllaseid mängulisi lapsi kasvatada.

Ma loodan, et mu lastel ei ole ühtegi küsimust, millega nad minu poole pöörduda ei julgeks. Vahel on muidugi tüütu, kui pean veerand tundi jutti vastama küsimustele, mis algavad sõnaga „miksˮ. On tulnud rääkida sellest, miks vett täis voolikust lendab vett, kui ühest otsast sisse puhuda. Olen pidanud seletama, miks kukk kanale selga ronib ja miks just sellisest munast tibu tuleb. Olen pidanud ära rääkima, kust ja kuidas sünnivad inimlapsed ning miks inimesed ei paaritu, vaid seksivad.

Kanakitkumise kõrval olen lastega rääkinud elust ja surmast ning matnud maha auto alla jäänud kassipoja. Olen neile unejuttu lugedes nii südamest nutnud, et nad ei saa mu sõnadest aru. Siirad emotsioonid, olgu nad head või halvad, nukrad või ärevad, on kõik Pajuvärava talus lubatud. Kõikidele. Kasutan Uma ja Rajuga rääkides samu sõnu, nagu räägiksin teise täiskasvanuga, võrdse inimesega.

Heidi Hanso, lapsed, loomad, Pajuvärava talu, Sundimetsas
Foto: Irina Mägi

Ma ei tea, kas just sellise võrdse suhtumise tõttu, või hoopis sellepärast, et ma pole Uma ja Rajuga kunagi rääkinud kolmandas pöördes, ütlevad nad mulle „Heidiˮ, mitte „emmeˮ. Ja see sobib mulle, kuigi teistele tundub pisut võõras.

Mahlakas suuvärk

Mulle meeldib, et Uma teab, millal öelda „kuratˮ või „nüüd on kõik persesˮ. Neid asju tuleb öelda siis, kui koht ja olukord seda nõuavad. Lasteaias on teised reeglid ja seal nii öelda ei tohi ning ega koduski pole alati lubatud. Lapsed teavad, millal võib ja millal mitte. Aga kui kass on hanetibu ära söönud, siis on sellised sõnad omal kohal isegi kuuese suust.

Küsisin just hiljuti Rajult, et mis talle meie uue kodu juures meeldib. Ta ütles, et see väikene kollane mängumaja, mis nad koos Umaga ise ära värvisid. Ta lisas, et ta ei saa sinna kahjuks ise sisse minna, sest meie hani sittus selle täis. Nii ongi. Kuna mul ei olnud hanele alguses ühtegi muud kohta, panin ma ta öösiti sinna majja kinni ja tõepoolest on selle majakese põrand nüüd kakane. Raju sõnakasutus ilmestas minu jaoks nii ehedalt kogu tema kahe jalaga maa peal maailmavaadet ja asjade elementaarsust. „Kakasˮ poleks pooltki seda mõtet nii ehedasti edasi andnud.

Toonitan siiski, et ropendamine ei ole meie kodus sage ega kiiduväärt, lihtsalt ilmestan, et lapsed peaksid minu arvates teadma, milliseid sõnu on olemas ja mis hetkel neid kasutada sobib.

Mida ei tohi?

Ma tegelikult ei mäleta, kui palju piire mulle kehtestati, kui ma laps olin. Kas ma võisin koos õdede-vendadega tube mänguhoos segi ajada või end soojal suvepäeval pealaest jalatallani mudaga kokku määrida? Küllap võisin, sest kurjustamist ma nende tegude eest ei mäleta.

Oli muidugi kurjustamist ja situatsioone, kus sain aru, et nüüd olen üle piiri läinud. Need olid sellised kaine mõistuse ja elementaarse viisakuse proovikivid. Olukorrad, kus sa näed teise inimese reaktsiooni tekitatud segadusele või öeldud sõnale. See on vastutuse võtmine ja selle andmine.

Tegelikult mäletan oma lapsepõlvest kõigest ühtainsamat korda, kui ma emalt tõeliselt pragada sain — see oli siis, kui ma teda hammustasin. Miks, ei mäleta. Aga seda, kui ärateenitud tunne see pragamine oli, mäletan selgesti.

Ma olen oma vanematele sellise lapsepõlve eest maailmatu tänulik.

Teistsugune kasvatus kiiduväärt

Ma lasen oma lastel niimoodi poolmetsikult kasvada, sest minu loodud keskkond toetab sellist arengut. Ma saan väga hästi aru linnalaste emadest, kes ei saa lasta oma rüblikutel pealaest jalatallani poriauku mattuda või mängida kõigega, mis pargis kätte juhtub. On karm tõde, et poriaugus on klaasikillud ja roheliste lapikeste servadel on koerte jäetud miiniväljad, samuti suitsukonid ja süstlanõelad. Ma saan suurepäraselt aru emadest, kes hoiavad oma lapsi nii füüsiliselt kui ka vaimselt rohkem kui mina ning see on armas ja kiiduväärt. Lihtsalt mina pole selline ema.

Kui ma elaksin linnas, oleks ka minu kodu puhtam (aga kindlasti mitte korras, sest kaos on minu loomuses), korteris ei elaks koos meiega tervet loomaaeda ja mu lapsed käiksid samuti iga päev mitmesugustes huviringides, mida nad siin Saaremaal veel ei tee. Tõenäoliselt oleks neil käes ka mõni nutividin, mida meie kodus peale minu telefoni ja sülearvuti ei olegi. Aga tõenäoliselt kutsuksid nad mind siiski Heidiks ja tõenäoliselt vastaksin ma endiselt kõikidele nendele küsimustele, mis neil pähe tuleb.

Ma lasen neil saada mustaks, sest maal ei saagi teistmoodi. Siin pole ju mõtet elada nagu linnas. Täpselt samasugused õnnelikud murjanid nagu minu Uma ja Raju, on ju sadade teiste Eesti maaperede lapsed.

Heidi Hanso, lapsed, loomad, Pajuvärava talu, Sundimetsas
Foto: Irina Mägi

Hästi raske on mõelda, mis asi on teistmoodi lapsepõlv, sest see on ju igas peres tavaline ja olude tõttu välja kujunenud, kuidas oma lapsi kasvatada. Eks me kõik püüame neile oma võimaluste ja unistuste piires parimaid tingimusi luua ning pingutame, et võsukesed meie, täiskasvanute, otsuste sees end hästi tunneksid. Iga päev koos oma lastega, nende väikeste metslastega, on mulle uus seiklus ja katsumus ning erinevate olukordade lahendamine. Ma ei oska vanemana kehtestada reegleid, millel ei oleks erandeid. Ma ei oska planeerida oma päevi nii, et soe toit oleks samal kellaajal laual. Minu elu lihtsalt ei ole selline, sest tänapäevane maaelu oma liikumises, karjääri tegemises ja inimeseks jäämises ei ole selline.