Pexels
Kui arvasid, et parim viis vihase või õnnetu lapse enesetunnet parandada on talle mitte tähelepanu pöörata, siis tea, et lapse tunnete eitamine või ignoreerimine annavad suure tõenäosusega tema vaimsele tervisele tugeva löögi. On veel viise, kuidas võid talle teadmatusest kahju teha.

“Õpime tundeid kontrollima,” soovitab tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry, kes selgitab Heliose poolt Eestis välja antud suurepärases menukis “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda” humoorikalt ja haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja missuguseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida.

Vanematena ei pruugi te isegi teada, et just nii käitute, võib-olla arvate, et nii on õige. Kui teised inimesed, eriti meie enda lapsed, on õnnetud, on justkui loogiline nende keerulisi tundeid eitada. See võib paista õige teona. Mahategemine, nõu andmine, tähelepanu hajutamine ja hurjutamine näivad olevat hea viis need tunded lapsest välja saada.

Me ju ei soovi, et meile armas inimene end õnnetuna tunneks, samal ajal enda avamine nende raevule või kurbusele võib äkki meile ohtlik olla või meid rahutuks teha; võib paista isegi, justkui elaksime neile emotsioonidele kaasa. Kuid tunnete keelamine ei tähenda, et need kaovad. Need leiavad hoopis peidukoha, lähevad seal hapuks ja hakkavad tulevikus probleeme tekitama. Mõtle sellele nii: millal tahaksid enim kõva häälega kisada? Just siis, kui sind ei kuulata. Tunded tuleb ära kuulata.

Ma ei taha, et tunneksid end halvasti sellepärast, kuidas ehk minevikus lapse tunnetele reageerisid, kuid tahan sulle selgitada, kui oluline on ära kuulata, mida laps tunneb, sellele tähelepanu pöörata ja neid tundeid tunnistada. Täiskasvanute depressiooni levinuim põhjus pole mitte nende praeguses elus toimuv, vaid see, et nad ei õppinud lapsena oma suhetest vanematega, kuidas end lohutada. Kui neile mõistmise ja lohutuse asemel teatati, et tuleks mitte tunda, või neil tuli end magama nutta, kui nad raevunult ihuüksi jäeti, muutus võime ebameeldivaid ja valusaid emotsioone taluda järjest väiksemaks, samal ajal kui emotsionaalsete vajaduste täitmata jätmisi kogunes üha enam. Nii kaob võime neid tundeid taluda. Jääb mulje, nagu oleks võimalik raskeid emotsioone vaid mõnda aega alla suruda, kuni neile mõeldud ruum täis saab ja neil enam kuskile minna pole. Kui vanemad meile aga olenemata tunnetest pidevalt lohutust ja rahu pakuvad, on tõenäolisem, et näeme neid pisut optimistlikuma vaatenurga alt, mis võib tähendada, et kogeme täiskasvanuna väiksema tõenäosusega depressiooni. Vaimse tervise probleemide vältimiseks pole garantiid, kuid tuleks sisendada uskumust, et oleme täisväärtuslikud vaatamata emotsioonidele, mida kogeme, ja ükskõik kui halb meie enesetunne ka poleks — see möödub.

Pea meeles: kõik vanemad teevad vigu, kuid püüe neid parandada on vigadest endist tunduvalt olulisem. Kui arvasidki, et parim viis vihase või õnnetu lapse enesetunnet parandada on talle mitte tähelepanu pöörata, siis ära muretse. Muuda oma käitumismustrit ja reaktsioone ning lapsed tunnevad end edaspidi mõistetu ja lohutatuna. Ilmselt tundub su uus käitumisviis esialgu võõras või veider, kuid sellest kujuneb kiiresti harjumus. Mõtle kõigepealt sellele, kuidas lapse tunnetele varem reageerisid. On kolm peamist viisi ja sina kasutad tihti seda, kuidas reageerid sind ennast valdavate tunnete puhul. Loomulikult võid olenevalt olukorrast neid viise vahetada.

Allasuruja

Kui oled allasuruja tüüpi, on sul ilmselt kombeks tugevad tunded vaikima sundida ja eemale tõugata või endale „ära pirtsuta” ja „ole vapper” sosistada.

Kui lapse tunded ebaoluliseks tembeldad, jagavad nad tulevikus oma tundeid väiksema tõenäosusega, olenemata sellest, kas pead neid oluliseks või mitte.

Liialdaja

Skaala teises otsas võib juhtuda, et tunned lapsele kohutavalt kaasa, satud samasugusesse hüsteeriasse ja nutad koos temaga, nagu oleks see sinu enda valu. Niisugune viga on lihtne tulema näiteks siis, kui lapse esimesi kordi lasteaeda viid ja kumbki teist pole sellega veel harjunud.

Kui lapse tunded niimoodi üle võtad, on taas tõenäoline, et tulevikus ei soovi nad oma tundeid sinuga jagada. Nad võivad arvata, et see on sulle liig või püüad hoopis enda ja lapse tundeid kokku põimides sissetungi korraldada.

Kontrollija

Kontrollimine tähendab siinkohal seda, et suudad kõiki oma tundeid tunnistada ja hallata. Kui oma tunnetele nii reageerid, pead loomulikuks samamoodi ka lapsega käituda. Oled võimeline tundeid tõsiselt võtma, samas jääma rahulikuks ja optimistlikuks ning mitte üle reageerima. Ehk ütled midagi niisuguses stiilis: „Oih, oled päris õnnetu. Tahad kaissu? Tule siia. No näed, hoian sind nii kaua, kuni sul pisut parem hakkab.”

Kui laps teab, et teda nähakse ja lohutatakse ilma kohut mõistmata, räägib ta suurema tõenäosusega endaga toimuvast.

Lapse vajadused: vanem, kes suudab ta tundeid hallata.

See tähendab, et oled tema kõrval ja mõistad ning lubad tundeid, kuid ei lase neil endast üle sõita. Psühhoterapeudid pakuvad oma klientidele samasugust tuge.

Kui tunned, et see teema sind kõnetab, siis “Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda” võiks olla sinu järgmine raamat.

Kirjastus Helios