Foto: Andres Putting
Miks väikest last mõnikord esmapilgul nii pisikese asja pärast asja pärast, nagu näiteks sokkide jalgapanemine, suur vihahoog tabab? Sellele on täiesti loogiline seletus, aga vanemad lihtsalt ei tea seda!

Meie lapsi ei vihasta mitte ainult keelud. Vahel viivad laste ja vanemate vahelise konfliktini ka erinevad vaatenurgad. Steffen (37) jutustab kirjastus Pegasuse poolt välja antud suurepärases raamatus “Väikesed kuradikesed.” ühest tüüpilisest olukorrast:

Minu tütar Mathilda (2) tahtis minuga koos õue mängima tulla. Tahtsin teda riietumise juures aidata, et jõuaksime liumäele enne teisi. Aitasin tal panna jalga sokid ja retuusid. Aga tema vihastas. Mathilda soovis, et sokid oleksid väga erilisel moel retuuside alla tõmmatud, ja mina ei saanud aru, kuidas see täpselt olema peaks. Ma püüdsin küll kõvasti. Aga iga korraga, kui ma sokid jälle „valesti” jalga olin pannud, muutus Mathilda rahutumaks ja vihasemaks. Viienda korra järel viskas ta karjudes ja nuttes pea kuklasse. Kuna ta istus mul süles, siis tabas ta oma peaga minu nina. Nüüd hakkasin ka mina valust karjuma ja mul tulid pisarad silma. Nina jooksis verd. Aga selle asemel, et mind lohutada või vabandada, kriiskas Mathilda edasi, et ma pean talle sokid õigesti jalga panema ja otsemaid! Ma olin nii vihane ta peale, et hakkasin samuti karjuma. Kurat võtaks, ega ma selgeltnägija ei ole — pangu need sokid ise jalga! Kas ta siis ei märganud, et ta tegi mulle haiget!

Me üritame armastusväärselt oma lapse soove tõsiselt võtta ja saame sealjuures, kui me pole piisavalt kiired või teeme midagi valesti, ka veel pragada. Sellel hetkel võivad tekkida tõsised kahtlused, kas sedaviisi kasvatades midagi põhjapanevat valesti ei lähe. Ei, ei lähe, sest selline käitumine nagu Mathilda näites, on selles vanuses täiesti adekvaatne. Ta pole lihtsalt veel võimeline seda olukorda oma isa silmade läbi nägema või tema valu tunnetama, sest vanuse tõttu puudub tal veel üks oluline kognitiivse arengu verstapost: ta ei suuda veel vaatenurka vahetada ega oma seetõttu piisavaid empaatiavarusid.

Empaatia on võime panna ennast teise inimese tunnete ja mõtete sisse ning neid tema asemel tunda. Inimesed, kellel on hästi arenenud empaatia, suudavad teiste vajadustele sobival viisil reageerida. Nad mõistavad, et nutval inimesel on halb, ja käituvad vastavalt, silitavad või kallistavad teda, või kui kellelgi jookseb ninast verd, ulatavad talle taskurätiku.

Empaatilise käitumise eelduseks on, et inimesel on välja arenenud teatud kognitiivsed ja emotsionaalsed võimed. Feshbachi sõnul on teise inimese emotsionaalse seisundi tunnetamine empaatia arenguks vältimatu. See tähendab, et laps peab olema võimeline ära tundma teiste inimeste kehahoiakuid ja näoilmeid, dešifreerima ja seostama konkreetse tundega. Emotsionaalsed märgid, nagu näiteks pisarad kurbuse või kortsus kulmud viha puhul, aitavad mõistatust lahendada. Lapsed aga ei sünni nende teadmistega — nad omandavad neid jälgides ja selgitusi kuulates. On väga tähtis, et me vanematena suuname oma laste tähelepanu teiste inimeste miimikale ja žestidele ning mõtestame neid lastele lahti. Seda võib teha pildiraamatute abil, aga ka lihtsalt igapäevaste tegevuste juures. Ka me ise peaksime vanematena oma tundeid väljendama ehtsa, võltsimata miimika ja žestide abil, peame olema autentsed, et lapsed ei salvestaks vale informatsiooni. Isa, kes vaatamata vihastumisele naeratab, saadab välja vale signaali.

Teine väga oluline eeldus empaatiapagasi arenemisel on Fesbachi arvates võime vaadata olukorrale läbi teise inimese silmade (vahetada perspektiivi). See tähendab, et laps peab olema kognitiivselt võimeline mõistma, et teised inimesed ei pruugi omada samu teadmisi, mis tema.

Kolmas empaatilise käitumise eeldus on Feshbachi hinnangul oskus teistele inimestele emotsionaalselt vastata. See on juba olemas, kui üks laps võtab teise, nutva lapse kaissu, et teda lohutada. Sellise sõbraliku žesti saab lapsele teatud survestamisega ka selgeks õpetada, aga siis on tegu vaid kognitiivselt juhitud käitumisega. Et jõuda „päris” empaatiani, peab laps suutma teiste tundeid ette kujutada. Selleks peab ta neid ka korra juba ise kogenud olema. Kes ei tea, mis tähendab ninaverejooks ja valutav nina ega ka seda, mis selles olukorras oleks parim abivahend valu ja verejooksu leevendamiseks, ei saa teistele empaatilisi lahendusi välja pakkuda.

Meie lapsed vajavad niisiis kogu komplekti kõikidest saadaolevatest inimlikest emotsioonidest ja nende läbielamiseks on parim autonoomiafaas, looduse poolt ette nähtud mänguplats. Vanematena on oluline lubada, et lapsed saaksid kõikvõimalikke tundeid tundma õppida. Tervelt kasvamiseks ei piisa ainult ilusatest elamustest. Nad peavad saama ka eksida, loomulikke piire tunnetada, endale haiget teha ja armukadedad olla. Vanemate ülesanne pole mitte lapsi valu eest kaitsta, vaid lohutades nende tunnetele empaatiliselt vastata. Kellele on empaatiat tutvustatud, see suudab hiljem ka ise teistele kaastundlikult läheneda.

Nagu ka kõikide teiste arengufaaside puhul, läbib iga laps empaatiliste võimete ülesehituse omas tempos. Nii võivad samas vanuses lapsed olla empaatiliste oskuste skaalal väga erinevates otstes. Siiski saab teatud määral teha üldistusi, nagu näitab ka järgnev Hoffmani arengumudel.

0-1 aastat

Märgid ümbritsevate halvast enesetundest võivad tekitada ka beebile halba enesetunnet. Selle põhjuseks on inimese peegelneuronid. Näiteks kui samas ruumis keegi teine laps nutab, hakkab ka beebi nutma. Sealjuures moodustub määratlematu segu tema enda ja teise lapse tunnetest. Kaasanuttev laps tunneb ennast sama halvasti kui nuttev laps, kuigi tal algselt nutuks mingi põhjust polnud. Kui keegi beebile naeratab, käivituvad tema peegelneuronid taas ja ta naeratab vastu. Ta on õnnelik. Juba peatselt pärast sündi on beebid võimelised keelt suust välja pistma, kui üks vanematest seda ette näitab. Peegeldamisvõime on empaatia arenemise juures väga tähtis eeldus.

1-3 aastat

Umbes aastaselt hakkavad lapsed teisi inimesi nägema kui neist endast erinevaid, eraldiseisvaid isikuid. Nad hakkavad tasapisi empaatiliselt reageerima ja jooksevad näiteks mõnda lohutavat eset otsima, et seda nutvale lapsele ulatada.

Umbes kaheaastaselt tunnetavad nad, et teistel inimestel on nendest sõltumatud, iseenda mõtted ja soovid. Kuid nad ajavad veel tihti enda sisemised seisundid teiste omadega segi, mis viib sageli konfliktideni. Võib juhtuda, et laps hakkab vihast kisama, kui tema õde või vend võtab suuna nukuvankrile, millega ta just ise oli kavatsenud mängima hakata. See, et õde või vend jookseb nukuvankrist mööda ehitusklotside juurde, ei tule talle veel pähe.

3-5 aastat

Lastel areneb tasapisi oskus märgata teiste avatult näidatud tundeid. Nad teavad juba, et tunded võivad muutuda, ja suudavad mõista tunnete põhjusi lihtsamates olukordades. Nad suudavad eristada planeeritud ja juhuslikke olukordi, näiteks kas teine laps tõukas teda

kogemata või meelega. Nad peavad siiski tagajärgi tähtsamaks kui motiive, mis tähendab, et nad on ikkagi pahased lapse peale, kes neid kogemata tõukas.

Nüüd hakkab arenema empaatia, nimelt siis, kui nad suudavad omaks võtta ja mõista teiste inimeste vaatenurki ning mõistavad, et inimesed võivad samas olukorras käituda erinevalt sõltuvalt sellest, milline info, motiivid või eesmärgid neil on. Kuigi perspektiivivahetuse verstapostini jõutakse tavaliselt nelja-aastaselt, läheb sageli veel aega viienda elusaastani, kuni seda oskust ka päriselt aktiivselt kasutatakse. See aktiivne kasutus on päral siis, kui kuuleme lapsi vastamas: „Sul pole sellest aimugi!”, kui neid näiteks valu simuleerimises süüdistatakse.

5-9 aastat

Lapsed õpivad olukordi aina paremini eri vaatepunktidest nägema ning suudavad teiste mõtteid, eesmärke ja tundeid suurema täpsusega määratleda. Nad mõistavad, et on ka ise teiste tunnetuste objektiks, mis võimaldab mõelda mõlemasuunaliselt: „Ma mõtlesin, et sa mõtled, et sa ei meeldi mulle…”. Süüdistused järgnevad nüüd sagedamini, tuginedes teo eesmärkidele. Laps on vihane, kui teine teda meelega tõukab, aga mitte siis, kui see juhtub kogemata.

9-12 aastat

Nüüd mõistavad lapsed ka keerukamaid tundeid, nagu häbi, või siis samaaegseid ja/või vastuolulisi tundeid, näiteks kurbust selle üle, et ujumiskursus sai lõpetatud kiituseta, aga ka kergendust, et ei pea ennast enam ületama ja ebameeldivasse vette hüppama.

Nad võivad oma käitumist aina enam väljastpoolt jälgida ja reflekteerida, kuidas see teistele mõjub. Siinjuures on tähelepanuväärne, et vanemad hoiatavad sageli juba oma lasteaialapsi tõsiselt, et keegi ei tahtvat nende sõber olla või nendega mängida, kui nad ka edaspidi nii „õelalt” käituvad. Sellised kasvatuslikud hoiatused on sellises vanuses mõttetud, sest lapsed ei suuda oma käitumise mõju teistele veel sugugi reflekteerida.

9-12-aastaste empaatia laieneb aga juba tervetele ühiskonnagruppidele, nad suudavad endale ette kujutada nälgivate inimeste elu Aafrikas või külmetavate kodutute olukorda kodumaal ning neil on suur soov aidata.

On ilmselge, et Mathilda meie näitest ei saanudki oma kahe eluaasta juures empaatiliselt reageerida. Tal puudub lihtsalt võime seda olukorda isa vaatevinklist näha. Ta nägi küll, et isa nutab ja tal on valus, aga ta polnud võimeline panema ennast isa olukorda, tema nuttu iseenda käitumisega seostama ega ka tema valu tunnetama.

Nüüd saab ehk mõistetavaks, miks ei ole nooremalt kui nelja-aastaselt mõttekas lapselt nõuda, et ta vabandaks. Kui ta ei suuda näha asju teise inimese perspektiivist ega mõista ka seetõttu, et tema ise haiget tegi, siis jääb ka vabandus lihtsalt sõnakõlksuks ilma tõelise kahetsuseta. Selle asemel on mõttekam lastele näidata, millal on vabandused asjakohased. Lapsevanem võiks vajaduse korral ise lapse käitumise pärast vabandust paluda. Lapsed võtavad vanemate käitumise automaatselt üle ja kui nad on kognitiivselt niikaugele jõudnud, siis täidavad nad sõna „vabandust” ka tõelise sisuga.

Aga tuleme tagasi meie näite juurde. Mathilda jaoks ei olnud vabanduse palumine tähtis — tema jaoks oli palju tähtsam see, et isa polnud ikka veel suutnud talle sokke „õigesti” jalga panna. Ka see probleem on tihedalt seotud puuduva perspektiivivahetamise võimega. Mathilda ei saanud oma vanuse tõttu veel aru, et tema isa ei suuda mõtteid lugeda ega tea seetõttu, kuidas ta täpselt sokke jalga panna soovis. Kuna tüdrukul oli sokkide jalgapanekust oma kindel visioon, eeldas ta, et tema isa teab seda samuti. Ilma perspektiivivahetuse verstapostita ei suutnud ta mõista, et isal on sokkide suhtes teistsugused teadmised. Tema mõtles lihtsalt, et isa paneb talle sokke sihilikult valesti jalga, ilmselt selleks, et teda vihastada. See ajas teda niivõrd närvi, et sellele järgneski vihahoog.

Vaata: Laps vaidleb pidevalt vastu ja sina vihastad selle peale? Tee nii ja sinu peres ei kakelda enam kunagi

Allikas: Kirjastus Pegasus, “Väikesed kuradikesed.”

Kirjastus Pegasus