Eda-Mai Tammiste, Anija valla lasteaedade direktor:

Lasteaias käimine on lapse jaoks samasugune töö nagu täiskasvanule tema oma. Ainult et kui täiskasvanu töönädala pikkuseks on seadusega kehtestatud kuni 40 tundi, siis lapse puhul sõltub see tema vanematest ning tunde võib koguneda rohkem kui täiskasvanul.

Kahjuks on lapsi, kes veedavad lasteaias iga päev üksteist-kaksteist tundi, kokku 55-60 tundi nädalas, ja saavad „puhata” vaid siis, kui nad on tõsiselt haiged. Aga ka siis tuuakse nad esimesel võimalusel (tihti veel poolhaigena) lasteaeda. Mõni laps käib isegi pärast lasteaia lõpupidu terve suve kuni augusti viimase päevani lasteaias ning läheb siis 1. septembril kooli. Mõelgem, kas me ise suudaksime mitu aastat järjest kaksteist tundi päevas ilma puhkamata töötada?

On vanemaid, kes oleksidki oma lapse justkui lasteaiale sünnitanud. Nende arvates on lapse kasvatamine lasteaiaõpetajate ülesanne ja enamasti veedabki nende laps lasteaias rohkem aega kui kodus. Ta tuuakse lasteaeda kell seitse hommikul, kui lasteaed uksed avab, ja viiakse ära õhtul kell seitse, kui lasteaed suletakse. Ja nii päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Kuna lapse närvisüsteem on alles arenemisjärgus, on puhkus tema jaoks äärmiselt vajalik. Rääkimata sellest, et ta vajab oma vanemate armastust ja lähedust. Lapsel, kes on iga päev hommikust õhtuni lasteaias, jääb väga vähe aega perega koos olla.

Just sellised lapsevanemad nõuavad, et lasteaed oleks õhtul võimalikult pikalt lahti ning suvel töötaksid valverühmad. Võib arvata, et kui lasteaed oleks kauem avatud, viibiksid ka need lapsed lasteaias kauem, ja kui rajada ööpäevalasteaed, kasutaksid vanemad ilmselt sedagi võimalust. Ma ei räägi lapsevanematest, kellel teist valikut lihtsalt pole, vaid neist, kelle puhul on asi pigem mugavuses. Mäletan, kuidas kahe lapse ema, lasteaia hoolekogu liige, kord koosolekul pahandas, miks lasteaed on suvel kuu aega puhkuseks suletud. Ta rõhutas, et tahab puhata ilma lasteta.

Lapsed on erinevad, ühele sobib suurem, teisele väiksem rühm. Üks vajab rohkem puhkust, teine vähem. On neidki lapsi, kellele lasteaias käimine üldse ei sobi. Lasteaeda minnes peab laps väga vara ärkama, tal tuleb kogu päev järgida rühmas kokkulepitud reegleid, tema päev on hommikust õhtuni ära organiseeritud, kõik see väsitab. Seepärast vajabki ta aeg-ajalt rahulikku kodust keskkonda, kus end välja magada ja omaette olla.

Viimasel ajal näeme lasteaedades palju keskendumisraskuste ja aktiivsus-tähelepanuhäiretega lapsi, üha enam esineb agressiivsust ja depressiooni ilminguid. Sellel on mitmesugused põhjused, kuid päris kindlasti on see seotud ka sellega, et laps ei ole saanud end korralikult välja puhata.

Eriti halvasti mõjuvad pikad päevad sõimelapsele. Hommikul lasteaeda tulles on mõni mudilane nii unine, et jääb rühmaruumi diivanile kohe uuesti magama. Sageli on põhjuseks see, et last ei panda õhtul õigel ajal voodisse, vaid ta võib üleval olla nii kaua, kui soovib, ning veeta aega ekraani taga.

Pooleteise-kaheaastase lapse unevajadus ööpäevas on 11-14 tundi, kolme kuni viieaastasel 10-13 ning kuue-seitsmeaastasel 9-11 tundi. Sõimelapse päevakava on aiarühmas käiva lapse omast täiesti erinev. Ideaalis võiksid sõimelapse vanemad lapse koju viia kas enne või äärmisel juhul pärast lõunauinakut.

Leian, et lasteaiapäeva pikkuse sõimerühmas peaks riik paika panema. Võiksime võtta selles eeskuju teistelt Euroopa riikidelt, kus lähtutakse lapse vajadusest ja tervisest. Näiteks Hollandis, kus minnakse kooli nelja-aastaselt, käivad lapsed eelnevalt lapsehoius, kus nendega tegeldakse neli tundi päevas neljal päeval nädalas. Lapsehoius ei söö lapsed lõunat ega maga, selle eest hoolitseb lapsevanem kodus ise. Lapsehoid annab lapsevanemale lihtsalt võimaluse mõne tunni päevas oma asjadega tegeleda, trennis või poes käia. Mitmes riigis pakutakse ka laste ööhoidu, kuid ainult neile peredele, kes seda tõesti vajavad, näiteks vahetustega tööl käijatele, ning seda kontrollitakse väga rangelt.

Eestis ongi juba lasteaedu, kus sõimerühmade tööpäev on lühem. Need on enamasti linnalasteaiad. Maal on seda raske korraldada, sest lapsevanemad kulutavad pikkade vahemaade taha tööle sõitmiseks palju aega, mistõttu venib ka lapse päev pikemaks.

Eestis annab seadus lapsevanemale võimaluse lapsega kodus olla kolm aastat, kuid seda võimalust kasutavad vähesed. Pärast emapalga lõppemist soovitakse kohe tööle minna. Palju oleneb sellest, kas tööandja võimaldab väikeste laste emale paindlikku töögraafikut.

Kurdame, et meie lapsed on koolis väsinud, kurvad ja stressis. Kust sellised lapsed kooli jõuavad? Kedagi kohustada ei saa, kuid tahan lapsevanematele südamele panna: head emad ja isad, andke lapsele mõnikord võimalus rahulikult kodus aega veeta ja puhata ning leidke rohkem aega temaga koos olemiseks. Uskuge, see on parim, mida te lapse jaoks teha võite.


Marika Merusk:
„Õpetajale on otse öeldud, et sina saad selle eest palka”

Palamuse Nukitsamehe lasteaia direktor Marika Merusk räägib, et mõni lapsevanem ootab lapsega juba enne kella seitset hommikul ukse taga. „Kuna kokk tuleb tööle kõige varem, ongi ta jätnud lapse kokatädi hoolde, et ise kella kaheksaks Tartusse tööle jõuda. Olen kokale öelnud, et vaadaku ise, kas ta on nõus lapse õpetaja tulekuni enda hoolde võtma, peaasi et puder põhja ei kõrbeks. Ka õhtuti on enamasti ikka ühed ja samad lapsed rühmas viimased.”

Direktor üritab vanemaid mõista. „Maksud tuleb maksta ja peret on vaja ülal pidada, see on hea, kui tööd on. Praegusel ajal on noortel raskem alustada kui omal ajal, paljudel on suured laenud kaelas. Lapsele mõjuvad need pikad päevad muidugi halvasti.”

Lapsevanemaid, kes ilma põhjuseta last pikalt lasteaias hoiavad, on Marika Meruski sõnul õnneks siiski vähe. Samas toob mõni pere, kus ema on emapuhkusel ja laps saaks mõnikord koju jääda, lapse eranditult igal hommikul kella seitsmeks lasteaeda. „Mõnikord on tunne, et nad ongi meie lapsed. Lapsevanemad loodavad paljudes asjades lasteaia peale. Oleme õpetajatega lapsi ja nende riideid pesnud, kohe lasteaia kõrval on kasutatud riiete pood, kust ma igal sügisel toon tagavaraks kotitäie aluspükse, kindaid ja sokke, mida kulub kogu aeg palju, aga mis unustatakse lapsele kodunt kaasa panna. Vahel tahaks mõnele lapsevanemale tema kohustusi meelde tuletada küll, aga on neid, kellel jääb õigust ülegi. Õpetajatele ongi otse öeldud, et tema saab selle eest palka.”

Juta Koppel:
„Õhtul perega olemise aega neil lastel eriti ei jäägi”

Kiiu Kiigepõnni lasteaia direktori Juta Koppeli sõnul on oluline põhjus, miks mõni laps hommikust õhtuni lasteaias peab veetma, see, et lapsevanemad käivad Tallinnas tööl ning sõltuvad bussiliiklusest ja graafikutest. Varem käis ka marsruuttakso, mis võeti juba tükk aega tagasi käigust ära. „Lapse jaoks on üksteist-kaksteist tundi pikk aeg,” tõdeb direktor. „Eks me muretseme nende pikkade päevade pärast küll, lapsed väsivad ära ja see ei mõju närvisüsteemile hästi. Pärast seda, kui kõik teised on koju läinud, muutub viimaseks jäänud laps eriti kurvaks. Õpetaja püüab igat moodi tema tuju üleval hoida, aga laps muudkui ootab. Ega neil lastel õhtul perega olemise aega jäägi, kohe tuleb magama minna.”

Suvel käivad lasteaias siiski vähesed. „Oleme jaganud Kuusalu Jussikese lasteaiaga omavahel ära, et kaks nädalat oleme meie valvelasteaed ja kaks nädalat nemad,” räägib direktor. „Lapsevanem peab juba mais tegema vallavanemale valverühma koha saamiseks põhjendatud avalduse ja tasuma ettemaksu. Kuna lapsi on suvel lasteaias vähe, on nii kohatasu kui ka toiduraha suurem ning see paneb lapsevanemad pisut järele mõtlema.”

Juta Koppel meenutab, et 1970.-1980. aastatel oli paljudes maapiirkondades vaja ööpäevalasteaedu. „Olen ise töötanud noore õpetajana Pöide sovhoosi lasteaias, kus lüpsjate ja traktoristide lapsed olid lasteaias terve nädala. Sovhoos võimaldas seda ja vanemad kasutasid seda võimalust. Sovhoosibuss tõi lapsed esmaspäeva hommikul lasteaeda ja viis reede õhtul kodudesse laiali. Suurem osa lapsi viidi õhtul koju, aga iga öö oli lasteaias 15-20 last, nende seas ka päris pisikesi. Nädal aega tuli olla neile täiskohaga ema: lapsi sööta, potile panna, kallistada, hellitada, sülle võtta. Kõige raskem oli õhtune magamapanek, lugesin neile unejuttu ja igaüks tahtis oma kalli, pai, voodiäärel istumist. Lapsed harjusid minuga ja mina nendega. Ootasin ise sel ajal oma esimest last ja kuna üks pisike poiss sai nende koosveedetud nädalatega mulle hästi lähedaseks, panin oma pojalegi tema järgi nime. Kui tagantjärele selle aja peale mõelda, ajab praegugi nutma, tihti olin päris trööstitus olukorras.”

Monika Talistu:
„Asjad ei ole nii lihtsad, probleemil on palju tahke”

Kuressaare Ristiku lasteaia direktor Monika Talistu lisab, et praegu ei reguleeri ükski seadus seda, et laps saaks lasteaiast ka puhata. „Väga kahju on lapsest, kes käib augusti lõpuni lasteaias ja siis kohe kooliteed alustab. Soomes kehtib ammu seadus, et kui lapsevanemal on puhkus, on tal kohustus oma lapsega koos puhata. Meil ei ole need asjad paraku nii lihtsad, sotsiaalseid probleeme ja tahke on hästi palju. On palju peresid, kus vanemad teenivad alampalka ja tullakse vaevu ots otsaga kokku. Kuna Saaremaal on just suvisel turismiperioodil kõige paremad võimalused tööd leida, peavadki lapsevanemad võimalusi kasutama. Et tasuvamat tööd leida, sõidavad isad Soome, Rootsi, Norrasse tööle ja emad toimetavad lastega üksi. On üksikemasid, kellel on väga raske hakkama saada, ning keerulise sotsiaalse taustaga peresid, kelle lastel on lasteaias turvalisem ja parem kui kodus. Probleeme on hästi palju ja lastekaitsetöötajad ilmselgelt tööga üle koormatud. Riik peaks peredele palju rohkem appi tulema.

Maret Põlluste:
„Kuidas saab nii olla, et laps on vanematele tüliks!”

Pärnu Päikesejänku lasteaias otsustati juba mõni aasta tagasi sõimerühma lahtiolekuaega lühendada. Lasteaed on avatud poole seitsmest hommikul poole seitsmeni õhtul, sõimerühm poole kaheksast poole kuueni. Õppealajuhataja ja peretöö koordinaator Maret Põlluste ütleb, et vanemad suhtuvad sellesse väga mõistvalt. Igal kevadel teeb ta uute laste vanematele Tublitupsu mänguringis sel teemal ka selgitustööd. „Lapsevanemad, kes kohanemisperioodil lapsega rühmas kaasas käivad, saavad ka ise aru, kui väsitavalt pikk päev lapse organismile mõjub,” tõdeb Maret Põlluste. „Osa vanemaid viib lapse juba pärast lõunast magamist koju, paljud püüavad mudilasele anda nädala sees ka ühe puhkepäeva. Kõigil pole see võimalik, sest last pole kuhugi jätta, ka vanavanemad käivad tööl. On ka neid vanemaid, kes ei oska end lapse olukorda panna ning lähtuvadki ainult endast. Üks ema, kes üksinda last kasvatab, tahtis lapse ka suveks lasteaeda tuua. Püüdsin teda ümber veenda, mille peale ema ütles, et kõige rohkem nädalaks saab ta lapse koju jätta, aga meelsamini puhkab ta lapsest eraldi. Õnneks on sellisid kurbi näiteid vähe.”

Maret Põlluste ütleb, et kõige rohkem panebki teda muretsema noorte lapsevanemate suhtumine. „Juhtusin kõrval olema, kui tänaval kohtusid kaks noort inimest. Mees küsis naiselt, kuidas tal läheb. Naine vastas, et õnneks on ta oma kahe hullu lapse kõrval veel elus. Mul jäi selle peale suu lahti. Ma ei mõista, kuidas saab nii olla, et laps segab vanemaid ja on neile tüliks!” Viimasel ajal on sotsiaalmeedias päevakorda tõusnud lõunaune teema. Vanemad kurdavad Facebookis, et lasteaiaõpetajad sunnivad lapsi päeval magama. Lapsevanemad on ka koosolekutel öelnud, et nad ei taha, et nende laps päeval lasteaias magaks. Nad põhjendavad seda, et muidu paneksid nad lapse õhtul kell seitse magama, aga lasteaias une täis maganud laps uinub alles mitu tundi hiljem. Minu küsimus on, et kui laps on poole seitsmeni lasteaias ja te panete ta kell seitse magama, millal ta siis perega koos saab olla? Pealegi ei sunni lasteaias keegi last päeval magama, lõunauinak on puhkamise aeg. Vanemad ei kujuta ette, kui väsinud on lapse närvisüsteem, kui ta on olnud kümme-kaksteist tundi paarikümne omaealise kärarikkas seltskonnas.”

Maret Põlluste leiab, et lapsevanemaid tuleb harida. „Meil oli varem perekool lasteaias väga populaarne, tegime neli-viis koolitust aastas. Viimasel ajal korraldab linnavalitsus peredele kasulikke koolitusi, kus on väga head loengud ja professionaalsed esinejad.”

Üksikema Laura:
„Tütar on õhtul lasteaias viimaste seas, aga muud varianti ei ole”

Laura on üksikema, kelle tütre lasteaiapäevad venivad sageli pikaks. Laps läks sõimerühma pooleteiseaastaselt, praegu on ta kolmene ja esimest aastat aiarühmas. Teine tütar on üksteist ja käib koolis. Laura töötab Tallinnas ning sõidab iga päev maha sada kilomeetrit, 50 tööle ja 50 tagasi, mille peale kulub kokku kaks tundi. „Et ma kaheksaks tööle jõuaksin, peab laps olema hiljemalt kell 7.10 lasteaias. Ise ärkan hommikul kell kuus, lapse tõstan enne seitset otse voodist autosse, ja minek,” kirjeldab Laura igahommikust rituaali. „Kõige raskem ongi hommikune ärkamine ja tööle sõitmine. Õhtul sama teed tagasi, laps lasteaiast koju, õhtusöök, ja magama. Ja nii päevast päeva.”

Laura ütleb, et õnneks on tüdruk tragi ja seltsiv ning läheb lasteaeda hea meelega. „Pahur on ta ainult siis, kui on väsinud ja näljane. Vahel palub küll hommikul: emme, ma ei taha lasteaeda minna, tahan magada.”

Et laps varem koju saaks, käib vanem õde väiksemal mõnikord lasteaias järel. „Vahel on vaja poest läbi käia ja ma ei taha, et ta kogu aeg rühmas viimane oleks. Niigi on ta enamasti viimaste seas. Õpetajad on õnneks mõistvad,” räägib Laura.

Laura töötab ehituse alal ja tema töö on teha projekte. Koju ta tööd kaasa võtta ei saa, selleks puuduvad tal vajalikud vahendid ja programmid. Pealegi ei ole kodus lapse kõrvalt töötamine tema sõnul lahendus. Emb-kumb kannatab. Kui laps haigeks jääb, võtab Laura haiguslehe, aga kui projekti tähtaeg on tulemas, kutsub mõne sugulase appi, kes aitab lapse järele vaadata. Nädalavahetused veedab Laura lastega koos, tihti sõidab ta nendega maale oma vanemate juurde, kes on talunikud. Ka juulis, kui lasteaed on kinni, saavad lapsed maal vanavanemate juures olla.

Laura ütleb, et on mõelnud Tallinna kolimise peale, kuid mõtte siiski kõrvale heitnud. „Linnas on elu palju kallim, pealegi olen selles väikeses kohas kümme aastat elanud ja harjunud, ka lastele on see kasvamiseks turvaline koht.”

Laura tutvusringkonnas on teisigi emasid, kelle lapsed veedavad palju aega lasteaias. „Üks tuttav on praegu beebiga kodus, aga tema kaks vanemat last käivad lasteaias. „Tita võtab kogu tähelepanu endale ja teiste jaoks emal aega ei jää. Neil on toredam lasteaias, kus nad saavad teiste lastega suhelda ja mängida,” mõistab Laura seda ema. Ühtki väga head lahendust tema arvates selles olukorras polegi.


KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas pikad lasteaiapäevad lapsele mõjuvad?

Nele Erm, Kiili lasteaia tervishoiutöötaja ja eripedagoog:

Lapsed on erinevad, aga mida noorem laps, seda tõsisemad on kurnatuse tagajärjed. Emotsionaalne ja vaimne väsimus võib väljenduda rahutuses ja hüperaktiivsuses, laps võib muutuda närviliseks, virilaks, võib esineda agressiivsust, nii enese kui ka teiste suhtes. Noorematel lastel võib esineda alla pissimist ja pükste määrimist, laps võib keelduda söögist või toituda väga valikuliselt. On ka selliseid juhtumeid, kus üleväsimus väljendub apaatsuses ja ükskõiksuses, laps ei tunne enam rõõmu mängust. Kahtlemata on väsimusel otsene seos haigestumisega — üleväsinud laps on vastuvõtlikum nii viirusinfektsioonidele kui ka teistele haigustele.

Lapsevanemad sageli ei mõista, et lasteaialapse päevakava on üsna intensiivne: söömine, õueminek, ujumine, muusika, liikumine, muud tegevused — kõik toimub kindla struktuuri järgi ja n-ö aja peale. Kuigi mängida ja tegutseda on tore, siis pikk päev suures grupis väsitab ja kurnab last emotsionaalselt. Rühmad on suured (24 last) ja tihti puudub lapsel võimalus omaette olla ning taastuda. Keeruline on olukord erivajadusega laste jaoks, kuna nende närvikava on tundlikum ja pikad päevad mõjuvad neile eriti väsitavalt. Õnneks on koostöö erivajadusega laste vanematega efektiivne ning vanemad arvestavad lasteaia soovitusi puhkuse asjus.

Vanemate teadlikkus on erinev ja mõnikord tõlgendavad nad lapse käitumist valesti. Vaimselt ja emotsionaalselt forsseeritud laps võib õhtul kodus olla hästi aktiivne ja energiast tulvil, mis väljendub motoorses rahutuses. Lapsevanem arvabki, et lapsel on vaja tegevust ja lasteaias saab ta end maha laadida. On ka neid vanemaid, kes kardavad, et kui laps koju jätta, võib ta mõnest arendavast tegevusest ilma jääda ning kannatab „kooliks ettevalmistus”. Kohati on vanematel lapsele liiga kõrged nõudmised, see võib lapse närvisüsteemile halvasti mõjuda.

Vanemate teadlikkuse tõstmiseks räägin koosolekutel põhjalikult, miks lapse päev ei tohiks olla liiga pikk ja miks ta vajab aeg-ajalt puhkepäevi. Loomulikult on puhkepäevade ja lühemate lasteaiapäevade tegemine üksnes soovitus, sest vanemal on õigus tuua laps kella seitsmeks lasteaeda valverühma ja võtta ta valverühmast õhtul kell seitse ära. Vanem maksab kohatasu sõltumata sellest, kas lapsel on vabu päevi või mitte. Lapsevanematel, kes peavad olema kindla graafiku järgi kellast kellani tööl, ei olegi tihti võimalik lapsele puhkepäevi võimaldada. Aga muidugi on ka vanemaid, kellel oleks kerge laps vahel koju jätta, näiteks kui üks vanem on beebiga kodune.

Eestis on lasteaiapäev üks pikemaid Euroopas ja lapsele ei ole ette nähtud ka suvepuhkust. Arvan, et kui on näha, et laps on väsinud, võiks õpetajatel ja lasteaia tugispetsialistidel olla praegusest suurem õigus lapsevanemale sellest teada anda ning soovitada puhkepäevi. Ideaalis võiks sõimelastel olla võimalus käia lasteaias osaajalise kohaga, siis oleks lasteaiaga kohaneda kergem. Oluline on meedia roll, et kajastada, mida lasteaias olemine lapse jaoks tähendab.

Lasteaedade kodulehtedel on praegu kirjas pigem see, kui palju on seal arendavat tegevust ja huviringe. See kõik on muidugi oluline, samas ei tohi unustada lapse bioloogilisi põhivajadusi, nagu turvatunne, võimalus olla oma vanematega koos ja areneda omas tempos.

Väga vajalik on tõhustada lapsevanemate ja lasteaiatöötajate koostööd ning muuta vanemad teadlikumaks. Kuigi seadus võimaldab hoida last lasteaias kaksteist tundi päevas ja viis päeva nädalas aasta ringi, tuleb siiski lähtuda lapse heaolust.