Moskva olümpiamängude maskott Miša ja Tallinnas toimunud purjeregati maskott Vigri olid igas kodus Foto: Maaleht, Mänguasjamuuseum
Tänapäeval ei kujuta lapsed elu nutividinateta ettegi. Telefoni-, arvuti- ja konsoolimängud on nende jaoks igapäevased. Meie ja eriti meie vanemate kunagised mänguasjad on praeguse aja laste jaoks parajad üllatused. Heidame pilgu praeguste täiskasvanute mänguasjakasti.

Alustame kohe päris vanast ajast ehk sõjajärgsest perioodist. Siis andsid vaid üksikud Eestis tegutsenud artellid põhitoodanguna välja mänguasju. Üks neist oli Laste Rõõm Tallinnas Dunkri tänaval, kus valmistati nukke, nukuvankreid, puuhobuseid ja liivavorme. Enamasti kasutati mänguasjade valmistamisel põhitoodangu praaki või jääke. Pärnus tegutsenud artellis Kodu kasutati väikeste loomafiguuride valmistamisel huvitava materjalina naiste sukkpükste toormaterjali ehk kapronit.

1950. aastatel kasvas mänguasjatootjate hulk ja tootmise maht ning valik muutus mitmekesisemaks. Näiteks tulid müügile keraamilised linnukujulised viled artellist Šamott, laste triikrauad Elektrometallist, pehmed mänguasjad artellist Utiiltoode ja tõukerattad Terasmööblist.

Vigri, Miša ja teised legendaarsed samblaloomad

1960. aastate teisel poolel sai kummitoodete vabrikus Tegur alguse Polümeeri tuntuimate lelude – vahtkummist mänguasjade tootmine. Esimesed vahtkummist mänguasjad, näpunukud Eit ja Taat, tegi kunstnik Kalju Reitel. Vahtkummist mänguasju hakati massiliselt tootma siiski alles 1970. aastatel vabrikus Polümeer. Tehti Karlssoneid, jõuluvanasid, päkapikke ja mitmete asutuste suveniire. 1980. aasta Moskva olümpiamängude maskott Miša ja Tallinnas toimunud purjeregati maskott Vigri on lelud, mis ei puudunud küll ühegi kodu vitriinkapist.

Vahtkummist mänguasju kutsuti samblaloomadeks. Pildil hüljes Vigri
Foto: Tiit Blaat

1960. aastal hakkas Norma tootma esimesena NSV Liidus elektromehaanilisi mänguasju. Kõigepealt jõudsid patareidel töötavatest toodetest müügile autobuss, tank ja laev – midagi nii uhket, kui iseliikuv masin, ei olnud meie papside silmad varem näinud ja loomulikult ihaldasid kõik poisid neid lelusid.

1970. aastate kosmoseajastu kajastus ka mänguasjades
Foto: Anni Õnneleid

Plasttoodete katsetehases valmistati konstruktoreid, autosid ja traktoreid. Kuigi mõned komplektid sarnanesid üsnagi palju meie praegustele legodele, olid karpide sisud üsna erinevad: konstruktoreid oli nii metallist kui ka plastist, kuid omavahel neid kokku panna ei olnud eriti võimalik.

Mänguautod, mida toodeti alates 1970. aastatest Normas
Foto: Anni Õnneleid

Plasttoodete vabrik Salvo tootis väga suures valikus mänguasju. Kõige populaarsemad olid värvilisest plastist ehitusklotsid, aga saadaval olid veel plastist nukud, nukunõud ja -mööbel, kõristid ja konstruktorid.

Mänguasjad läbi aegade – Norma automobiil
Foto: Anni Õnneleid

Vabrikus valmistati veel puidust ja plastist suveniirnukke ning teisi meeneid. Salvo nukke sai panna püsti seisma ning nad tõesti püsisid. Seega passisid nii rahvariidenukud Tiina ja Toomas kui ka nende lihtsamad analoogid mängimiseks küll.

Millega mängisid kõige väiksemad?

Mudilastel olid alati olemas kaks tähtsat "tööriista" – vurr ja jonnipunn. Torne laoti puidust klotsidest ja neilt õpiti ka tähti. Õnneks on klotsid nüüd taasilmumise teinud ja enamikes mudilastega peredes on need keldrist üles leitud või moodsamad asendajad hangitud. Puidust mänguasjade lipulaev on aegade algusest peale olnud muidugi kiikhobu ja selle variatsioonid. Vanaaegsed kiikhobud on tänapäeval asendunud põrandakiikedega – need on kaarja kujuga puidust kiiged, millel saab nii kiikuda, turnida kui ka liugu lasta ning neist saab ka onni ja tunnelit meisterdada. Eesti tuntuim põrandakiikede valmistaja on Kiigesellid.

Kiigesellide linnukiik PAPAGOI on tänapäeva versioon laste puukiigest
Foto: Kiigesellid

Kas ekraane ka oli?

Oli. Vanaemade esimesed "ekraanid" olid kaleidoskoobid ehk torud, mis meenutasid pikksilma, ühest otsast sisse vaadates ja toru keerates moodustusid teises otsas kivikestest ja litritest ilusad värvilised mustrid. Neid võis imetleda lõputult, sest kaleidoskoobi sisse oli peidetud ikka kuus kuni kümme uhket mustrit.

1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul hakkasid kodudesse ilmuma esimesed tänapäeva mõistele vastavad ekraanid. Elektroonika taskumängude sari oli terve kogum nõukogudeaegseid kaasaskantavaid vedelkristallekraanidega mänguseadmeid, mida lasid erinevad tootjad Elektroonika kaubamärgi all käibele alates 1984. aastast. Kõige populaarsem mäng oli Nu, pogodi, kus hunt pidi mune püüdma. Praegustest udupeentest konsoolidest erinesid need pisikesed kaasaskantavad mängud muidugi nagu öö ja päev.

1990. aastate keskel ja lõpu poole tulid Tetrisekonsoolid, telekamängud ja Tamagotchid, mida me kõik, tänased lapsevanemad, ülihästi mäletame. Nii algaski ekraanide pealetung, mis on tänaseks jõudnud sinnani, et öeldes 13-aastasele, et ole nüüd hea poiss, pane telefon käest ja mine õue, teatab tema, et tal ei ole aimugi, mida seal väljas üldse tegema peaks, kui wifit ei ole ja palli ei saa mängida. Kolmeaastane on õnneks veel siiralt õnnelik ja tänulik iga puuoksakese ja porilombi üle, sest lombist saab meri ja oksast laev ning ongi juba tore.

Allikad: Tartu Mänguasjamuuseum, Accelerista, Õhtuleht