Foto: Shutterstock
Vii lapse ema räägib, kuidas ta oma kõige pisemat lasteaiaga harjutas, lisades soovitusi ja tähelepanekuid, mis tulevad kasuks igale vanemale, kelle põnn sel sügisel lasteaiaelu alustab.

Kuna ma olen kodune ema ning minu arvates võiks lapsed võimalusel võimalikult kaua kodus olla, siis lähtusingi oma kolmanda lapse lasteaeda panekul oma põhimõttest ja tegin taotluse alates lapse 4. eluaastast. Asjad läksid tegelikkuses muidugi teisiti.

Kui minu kolmas poeg Stenver sai kolmeseks, hakkasin märkama, et ta vajab omaealiste seltskonda ning mänge. Samuti meeldis talle käia kodust väljas mängutubades. Aina enam sain ma aru, kui valmis ta tegelikult lasteaia jaoks juba on ja seda enam oli mul kahju, et lähtusin taotlust tehes oma tunnetest mitte lapse vajadustest.

Leppisin olukorraga ja mõtlesin, et pole hullu - see üks aasta läheb suhteliselt kiiresti mööda. Ühel suvepäeval oma meile sirvides avastasin enda üllatuseks, et lasteaed pakkus Stenverile kohta, kuna neil polnud rühmad täis. Kiiresti kinnitasin taotluse ning olin väga õnnelik, et see meile nii õigel ajal tuli. Taotlus kinnitatud, jäi ainult oodata, millal saabub see kuupäev, mil võime lasteaeda minna. Suures õhinas ei mõelnudki ma sellele, et tegelikult puudutab lapse lasteaeda minek tervet perekonda. Mina mõtlesin, et nii tore, astume aga lapsega kodust välja ja läheme lasteaeda, kuid siis hakkas mulle kohale jõudma, et kuhu ma siis selleks ajaks teised lapsed panen, abikaasa peab ju tööl olema. Seega, esimene õhin asendus hoopis murega, kuidas me seda kõike organiseerime.

Meil läks hästi, abikaasa töökoht oli väga mõistev ning tal lubati seni kodus olla, kui harjutusperiood kestab. Super, see mure oli murtud, kuid siis tulid teised mured asemele. Ma olen oma last 3 aastat enda kõrval hoidnud ja kasvatanud, ta on iga päev minu silme all, ma tean mis talle meeldib ning ma oskan teda lohutada kui vaja. Nüüd pean ta viima võõrasse kohta, täiesti võõraste inimeste juurde, keda ma ei tunnegi. Mingi häirekell hakkas peas taguma, alles ma ju lugesin artiklit, kus väike laps lasteaiast koju kõndis, kuna õpetaja oli ta õue unustanud. Tegelikult tundub mulle, et lapse lasteaeda minek on lapsevanemale raskem kui lapsele endale. Võtsin enda jaoks vastu otsuse: surun enese hirmud alla ning püüan seda protsessi eelkõige positiivselt võtta just oma lapse pärast.

Kahjuks ei saa me oma lapsi terve elu oma kaitsva tiiva all hoida, üks hetk peame aina rohkem ja rohkem neist lahti laskma hakkama. Umbes kaks kuud enne oodatava sündmuse algust alustasime kodus Stenveriga lasteaiast rääkimisega. Iga päev rääkisime, kui tore ja lõbus tal seal olema saab ja kui palju lapsi seal on, kellega mängida. Samuti alustasin ma ise sellega, et lasin tal võimalikult palju asju iseseisvalt ära teha mitte ei tormanud teda kohe aitama. Nii me siis valmistusime ja ootasime suure elevuse ja rõõmuga. Mida lähemale see päev hakkas jõudma, seda rohkem Stenver kannatamatuks muutus.

Kui jõudis kätte see kauaoodatud hommik, astusime kodust välja, läksime rongi peale ning saabusime Tallinna Rabarüblikute lasteaeda Vallatute rühma. Uksest sisse astudes võttis meid vastu õpetaja Kaidi, tutvustasime end ning vahetasime riided. Stenveri puhul ma eeldasin, et tal läheb veidi aega, et nii öelda üles soojeneda. Minu üllatuseks läks mööda ainult paar minutit, kui ta juba õpetaja Kaidiga rääkima hakkas. Õpetaja Kaidi tutvustas meile lasteaeda ning lasi Stenveril endale kapi valida ja söögilaua juures koha leida. Kui kõik asjad olid üle vaadatud tahtis Stenver mängima minna, mis andiski mulle võimaluse veidi õpetaja Kaidiga suhelda. Nii sain mina õpetajat tundma õppida ning tema rohkem Stenverist teada.

Eks reegleid ole palju, mida Stenver õppima peab, kuid nendest räägiti talle ja vajadusel tuletatakse ka meelde. Talle jäid osad reeglid juba mõne korraga meelde, mis oli hämmastav, sest kodus võin talle miljon korda öelda ja siis on ka nii, et üks päev ta teeb nii ja teine kord jälle mitte. Õpetaja Kaidi tundus minu jaoks nii positiivne ja soe inimene olevat, et minu hirmud kadusid kõik ära. Stenver mängis ja tuiskas ringi, ta oli õnnelik kuid veidi püsimatu. Kõik oli nii uus ja põnev tema jaoks, nii palju mänguasju ja tegevusi, et ta ei teadnud ise ka millega tegeleda. Mina istusin ja jälgisin oma last ning ka õpetajat. Mind huvitas kuidas ta lastega käitub ja räägib, sest ma pean enda kõige kallima vara tema kätesse usaldama. Kõik läks siiski hästi, õpetaja sai minu arvates lastega väga hästi hakkama, suhtles nendega ilusti ja tekitas minus tunde, et meid oodati väga ja tore, et me tulime. Mis omakorda minule kui lapsevanemale mõjus nii hästi, et minu hirmud kadusid ja laps tundis ennast mugavalt. Väike kokkuvõte päevade lõikes:

1.päev

*lasteaiaga tutvumine

*hommikusööki Stenver ei söönud, oli liiga elevil

*teiste lastega ta veel ei suhtle

*kontrollib vahepeal, kas ma olen ikka kohal

*lähevad õue ning õpetaja soovitab mul paariks tunniks lahkuda. Ütlen Stenverile, et lähen korra ära kuid tulen varsti tagasi, ta on nõus

*lahkun rahuliku südamega

*küsis vahepeal õpetajalt millal emme tuleb

*sõi lõunasöögi ära ning lahkume lasteaiast kella 12 paiku

*tahab veel lasteaeda minna

2. päev

*saabume lasteaeda ning vahetame riided

*jookseb õpetaja juurde ning suhtleb temaga

*õpetaja soovitab mul ära minna ja tulla lõunaks tagasi. Ütlen Stenverile, et lahkun kuid tulen varsti tagasi

*õpetaja kiidab Stenverit, said ilusti hakkama, suhtles juba veidi teiste lastega ja mängis rohkem

*ei söönud hommiku ega lõunasööki

*õpetaja ütles, et homme võtab meid vastu teine õpetaja

*Stenver tahab taas lasteaed minna

3.päev

*saabume lasteaeda vahetame riided ning meid tabab tagasilöök uue õpetaja näol

*õpetaja soovitab siiski mul lahkuda

*on veidi raske, sest Stenver on veidi ärevil uuest inimesest

*sõi veidi nii hommikusööki kui lõunasööki

*peale minu lahkumist möödus Stenveri päev siiski hästi

*tahab väga lasteaeda jälle minna, kuid nüüd on puhkepäevad tulemas. uuel nädalal peaks Stenver juba lõunauneks lasteaeda jääma

4. päev

*taas tabab meid väike tagasilöök, kuna vahepeal oli nädalavahetus, siis Stenver võõrastab veidi lasteaeda

*lahkumine on raske, sest Stenver ei soovi kuidagi üksi lasteaeda jääda, õpetaja soovitab siiski lahkuda

*järgi minnes selgub, et kui lapsevanem on silmapiirilt kadunud, nii ka lapsel kõik kurbus ununenud

*võit igal juhul, läbitud ka positiivne pikk lasteaiapäev

Minu tähelepanekute kohaselt on kõige tähtsamateks asjadeks harjutamise perioodil suhtlus õpetajaga ning aeg. Lapsevanem peaks võtma enesele piisavalt aega lapsega koos lasteaias olemiseks. Mida pingevabam on vanem, seda kergem on lapsel. Suhtlus õpetajaga aga annab meile hea aluse, kuidas lapsel kergem oleks. Mina olen äärmiselt tänulik õpetaja Kaidile, kes on teinud selle teekonna väga positiivseks ning mõnusaks. Seega soovin uutele lasteaialastele ilusat lasteaiaelu ja rahulikku meelt lastevanematele.